Sergei Stadnikov: Ilma venekeelse elanikkonnata pole Eesti jätkusuutlik
Kui MTÜ Vene Kool Eestis organiseeris 30. mail Toompeal miitingu venekeelse riigigümnaasiumi kaitseks, siis arvestasid korraldajad kuni 5000 osavõtjaga. Ürituse alguses loetlesid mitmed siinsed meediaväljaanded ligikaudu sada-kakssada inimest. Kuid ilmastikuolude paranedes suurenes aegamööda ka protestijate arv, mis ajuti ulatus kuuesaja osavõtjani. Ühtekokku käis meeleavalduselt läbi vähemalt tuhat inimest, sest koguti ca tuhat toetusallkirja. Seega ei saa seda miitingut kohe kuidagi läbikukkunuks lugeda ja pigem tuleks seda vaadata kohalike (valdavalt) venelaste seas kujuneva tsiviilühiskonna selge ilminguna. Mis iseenesest on ju igati positiivne.
Teisalt süveneb üsna paljudes mitte-eestlastes trots ja kriitiline meelsus võimulolijate hariduspoliitika suhtes. Ärgem unustagem, et sellele lisandub ka 2007. aastal Teises maailmasõjas langenute mälestusmärgi teisaldamisega seotud mälestuste erinev mõtestamine... Kusjuures võimul on ikka need samad persoonid, kes omandasid nõukogude ajal oma kõrghariduse teatavasti eesti keeles. Loomulikult ei ole venekeelse riigigümnaasiumi edasi kestmisel võrdväärne sümboolne tähendus pronkssõduriga, kuid emakeelse õppe drastiline vähendamine mõjub ikkagi paljude „muulaste” jaoks vägagi ärritavalt.
MTÜ Vene Kool Eestis on rõhutatult valinud legitiimse protestivormi: oma aktsioonid registreeritakse eelnevalt ning viidatakse Eesti põhiseadusele, milles seisab, et riigi poolt finantseeritava kooli õppekeele valiku üle otsustab vastav õppeasutus. Ja ongi kogu lugu.
Mida nõutakse?
Samuti distantseeritakse ennast igas mõttes (näiteks rahastamine ja õppeprogrammide koostamine) nii Venemaa suursaatkonnast kui ka vene kaasmaalaste organisatsioonidest. (Kui see ometigi nii ei ole, siis tuleb jätta lõppotsus kohtu hooleks – ajakirjanduses lansseeritud nõrgalt põhjendatud kahtlustustel või oletustel ei peaks olema kohta jätkuvalt visalt euroopaliku õigusriigi suunas pürgivas Eestis.) Ja selles mõttes valis ühendus igati targa taktika, kus valitsust suunatakse eeskätt moraalse survestamise kaudu vabariigi seaduste täitmise teele. Sarnaselt kunagiste nõukogude dissidentide nõudmistele: „Palun täitke omaenda konstitutsiooni!”.
Millised on siis selle üsna laiapõhjalise ühiskondluku liikumise peamised argumendid? Eesti keele valdamist muidugi ei vaidlustata, kuid ei taheta loobuda ka emakeelsest gümnaasiumiharidusest. Samuti vaidlustatakse keelereformi läbisurujate (näiteks haridusminister Jaak Aaviksoo) peamist argumenti, kus väga head eesti keele oskust seostatakse parema konkurentsivõimega tööturul.
Tegelikult ei ole asjad sugugi nii lihtsad, nagu soovmõtlejad väidavad: Eestis elab juba hea hulk kümneid tuhandeid eesti keelt vabalt valdavaid mitteeestlasi, kuid nende seast ei pärine näiteks ühtegi ministrit või ministeeriumi kantslerit. Ja sarnaseid näiteid võib tuua palju.
Toetusmiitingul võttis sõna üksjagu inimesi. Muuhulgas meenutati otsesõnu, kuidas nüüdseks enam kui kahekümne aasta eest oli kõikidel alalistel tsiviilelanikel võrdväärne võimalus ning vastutus osaleda Eesti Vabariigi taaskehtestamises. Ja seda rahvusest või keeleoskusest sõltumata – alles on isegi mõned 1991. aasta iseseisvusreferendumist osavõtule kutsuvad venekeelsed plakatid. Pärast võitu aga suur osa siinsetest elanikest lihtsalt reedeti. Ka seda öeldi…
Omalt poolt lisan, et ilma venekeelse elanikkonna panuseta ei ole Eesti Vabariik lihtsalt jätkusuutlik. Ja siinne parempoolne valitsus on sellest muide juba ammu aru saanud. Asi ei ole ainult eesti keele omandamises - selleks ei pea venekeelset riigigümnaasiumi likvideerima - eelkõige üritatakse lähenevat demograafilist kollapsi kas või veidigi edasi lükata osa vene noorte assimileerimise kaudu. Stagna- või laulva revolutsiooni aegsetest iibenäitajatest ollakse ju vägagi kaugel. Samuti ärgem unustagem: meie seas elab umbes 40 000–60 000 mitte-eestlasest (peamiselt venelased) õigusjärgset Eesti kodanikku.
