Sergei Stadnikov: Egiptuse väga halb, ent võimalik stsenaarium on ulatuslik kodusõda
Niisuguse sisepoliitilise arengu stsenaariumi oht on paraku suur. Esitaksin siin lisaks üldteada sotsiaalsetele ja demograafilistele riskifaktoritele ka mõningad täiendavad võimalikku vägivalda eskaleerivate põhjuste analüüsi.
Jutt tuleb eelkõige Egiptuse sõjaväejuhtkonna huvidest. Pärast oma ametivannutamist, suutis värske president, Mohammed Mursi (s. 1951), saata erru pea kogu, juba endise diktaatorist presidendi Hosni Mubaraki (s. 1928) ametisse nimetatud armeeladviku. Lisaks teatas Mursi kontrolli tõhustamise kavast relvajõudude majandustegevuse üle.
Nimelt kujutab sõjavägi (ca 1, 5 miljonit isikut) oma tippjuhtkonna näol ka omapärast korporatsiooni, mille huvid ulatuvad palju kaugemale sõjalisest strateegilisest planeerimisest ning kaitsetööstusest.
Kõigepealt on tal ikka veel otsustav hääleõigus sõjalise eelarve koostamises ja USA militaarse abi (ca 1, 3 – 2 miljardit dollarit aastas) jagamises erinevate väeliikide ning (eelkõige) neid esindavate juhtivate sõjaväelaste vahel.
Lisaks tegutseb sõjalis-tööstuslik kompleks väga aktiivselt ka puhtalt rahuotstarbelistes majandusharudes, nagu näiteks turismindus, kinnisvara, teedeehitus, toiduainetetööstus jne. Ekspertide hinnangul hõlmab sõjaväelastele alluv majandustegevus vähemalt kolmandikku kogu riigi majandusest. Kindlasti tekkis kõrgematel sõjaväelastel mure oma tuleviku suhtes. Veel aasta tagasi paistsid nad olevat küllaltki nõutud ja ebalevad oma tuleviku suhtes.
Kuid nagu näitasid hiljutised sündmused, osutusid sõjaväe analüütikud kõige nutikamateks: nad lasid Moslemi Vennaskonna presidendikandidaadil Mohammed Mursil saada valitud presidendiks (muuseas, väga napi edumaaga) ning ootasid kannatlikult ära paljude (nagu selgus, kõige aktiivsemate, sageli haritumate ja nooremate) elanike pettumise uues riigipeas ja teda toetavates erinevates islamistlikes ühiskondlik-poliitilistes liikumistes. Viimased ei suutnud tegelikult tuua riiki välja sügavast majanduskriisist, näiteks valuutavarud on viimase kümne aasta väikseimad – u 13 miljardit USD, mis 84 miljonilise elanikkonnaga Egiptuse jaoks ei ole seda just väga palju.
Sõltuvus Ühendriikidest
Kui nüüd üritada võrrelda Egiptuse praegust olukorda mingi välismaise analoogilise näitega, siis paratamatult meenub Alžeeria sisepoliitiline situatsioon 1991. aastal, kui võimudele opositsiooniline Islami Päästerinne võitis parlamendivalimiste esimese vooru ning kõikide märkide järgi otsustades oli valmis oma edu otsustavalt suurendama ka teises.
Võimu saavutamist takistasid neid vaid Prantsusmaalt igakülgset abi saanud sõjaväelased, kes blokeerisid teise hääletusvooru korraldamise ning kehtestasid sisuliselt sõjaväelise diktatuuri.
Algas enam kui 100 000 inimlelu nõudnud ja tervelt kümme aastat kestnud kodusõda, mille islamistid lõpuks kaotasid. Sarnaste sündmuste eskaleerumist ei saa kahjuks ka Egiptuse puhul täielikult välistada. Teisalt jällegi ei evi iidne Niiluse-ja püramiididemaa selliseid nafta-ja gaasitulusid, nagu Alžeeria. Pealegi toetab Kairo viimaste aastate esisponsor Katar eelkõige egiptuse islamiste.
Võrreldes Alžeeria sõjaväeladvikuga, ei ole egiptuse ametivendadel niisuguseid tugevaid võimutrumpe. Tõenäoliselt seepärast nimetatigi presidendiameti ajutiseks kohusetäitjaks Egiptuse Ülemkohtu esimees Adly Mansour (s. 1945) ning peaministriks endine „aatomidiplomaat“ Mohammad El Baradei (s. 1942); muide, mõlemal mehel jääb nö poliitilisest karismast väga laiade rahvahulkade tarbeks palju vajaka, kuid nad sobituvad igati nö välismaisele auditooriumile.
Egiptuse kõrgemad sõjaväelased saavad väga hästi aru, et nii sise- kui ka välispoliitilise olukorra tõttu tunnistatakse nende võimu enam-vähem legitiimseks ajaliselt küllaltki piiratud ulatuses. Samuti ei õnnestu neil kehtestada täielikku kontrolli kogu Egiptuse.
Sellest saadakse väga hästi aru. Ilmselt seetõttu rutatigi „tsiviliste“ kõrgeimatele ametikohtadele seadma – pealegi ei oleks Ameerika Ühendriikidel ja Euroliidul eriti hõlbus toetada avalikult mingit võimuhaarajast huntat.
Samal ajal ärgem unustagem: Egiptus sõltub USA-st majanduslikult ja poliitiliselt ikkagi väga-väga palju. Teataval määral poolikult teostatud riigipööret tuleb eeskätt ameeriklastel diplomaatiliselt kuidagi rahvusvahelisel tasemel ära siluda.
