Sergei Stadnikov: Ajalugu kordub
Terve selle aasta jooksul tähistati Saksamaal kuningas Otto I kroonimist Rooma-Saksa keisriks 962. aastal ehk 1050 aastat tagasi.
Seda omapärast „pooljuubelit“ meenutati ülejäänud Euroopa maades ainult möödaminnes. See on ka igati mõistetav, sest tähelepanu kuulub ju kõikvõimalikele sotsiaal-majanduslikele kriisidele ja üleüldse, „Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation“ (ametlik nimetus alates 1512. aastast) ei ärata paljudes ajaloohuvilistes itaallastes, tšehhides, poolakates või prantslastes mitte just eriti nostalgilisi tundeid…
Kõnealuse riigi likvideeris 1806. aastal võidukas prantsuse keiser Napoléon I. Ja pole ka midagi imestada, sest tolleks ajaks oli tegemist juba ammu amorfseks ühenduseks muutunud riikliku moodustisega.
Hoopis olulisem on aga see, et tänaseks on just meie maailmajao suurimast majandusest – Saksamaast – saanud taas „Euroopa Liidu“ edasise käekäigu määraja. Tundub, et „Euroopa Komisjoni“ portugallasest president José Manuel Barroso (kes ise on teada-tuntud ideeline „euroföderalist“) toimis eelkõige Saksamaa poliitilis-majandusliku huvide kohaselt, kui ta oma hiljutises esinemises kutsus üles liikuma Euroopa riikide föderatsiooni loomise suunas.
Minu arvates saab selleni jõuda vaid kõikvõimalike rahvusriikide üleste struktuuride edasise väljaehitamise kaudu, aga lisaks tuleb tugevdada ka ELi konkurentsivõimet globaalsel tasandil. Olgu märgitud, et Barroso kontseptuaalset nägemust kommenteeriti laialdaselt ja valdavalt positiivselt paljude riikide meediaväljaannetes ja kriitikanooli lasti selle pihta üsna vähe.
Loomulikult toetab Saksamaa kantsler Angela Merkel (ja paljud eurobürokraadid) Barroso üleskutset, sest see tähendaks nende jaoks nii ideoloogilist kui ka materiaalset võitu. Teisalt tähendaks see väga paljudele eurooplastele püksirihma pingutamist ning „saksa töökultuuri“ omandamist.
Minu jaoks on kõige olulisemad selles suunas tehtavad ja tegemist vajavad sammud järgmised: ühtne välis- ja kaitsepoliitika, gaasiimpordi aluste maksimaalne ühtlustamine (eeskätt üritatakse otsustavalt piirata Venemaa gaasi- ja naftahiiu Gazpromi suveräänsust) ning olulisemate pankade allutamine Euroopa Keskpanga kontrollile.
Eriti tähendusrikas on just viimane eesmärk – juba kurikuulus Mayer Amschel Rothschild (1744–1812) teatas igati õigustatult: „Andke mulle kontroll riigi rahanduse üle ja mul on ükskõik, kes teeb seadusi.“
Kuid „eurooptimistide“ kõrval leidub ka hulgaliselt europessimiste. Peamiseks probleemiks ei ole siinkohal isegi mitte Lõuna-Euroopa maad, vaid peaaegu alati euroskeptiline Suurbritannia (kaalutakse euroliidu liikmelisuse rahvahääletusele panemist).
„Euroimpeeriumi“ on üritatud üles ehitada ka varem, kuid pärast Rooma impeeriumi varingut ei ole see õnnestunud. Vähemalt mitte tsentraalse juhtimise ja pikaealisuse mõttes...
