Sergei Stadnikov: Afganistani õppetunnid

Kunagi arvasin täiesti ühemõtteliselt, et Afganistani invasiooni (1979-1988) kogemus jääb aktuaalseks totaalselt valesti teostatud välispoliitika musternäidisena ainult kunagisele Nõukogude Liidule ja kaasaegsele Venemaale.

Kuid ajapikku hakkas too kauge ja sotsiaal-kultuuriliselt mahajäänud maa end üha sagedamini ilmutama vägagi päevakajaliste uudiste kontekstis. Osa analüütikuid juba võrdleb õigustatult USA poolt juhitud koalitsioonivägede tehtavaid sõjalis-strateegilisi vigu nõukogude omadega. Sarnasused on kohati lausa jahmatavad — Talebani ja kohalike hõimupealikute kontrolli all olevad territooriumid aina laienevad, suureneb narkootikumide toodang, üha tugevneb kohalike elanike viha okupantide vastu, samuti süveneb religioosne fanatism jne. Mingist reaalsest demokraatia juurutamisest ei saa loomulikult unistadagi.

Tegu on ühemõttelise kontseptuaalse väärhinnanguga, mis tehti USA presidendi administratsiooni poolt enam kui veerand sajandi eest. Vägagi õpetlikult-olulise taustainformatsiooni edastab meile oma korduvates usutlustes ameerika ja rahvusvahelisele massmeedia väljaannetele president Jimmy Carteri (1976-1980) nõunik rahvusliku julgeoleku küsimustes Zbigniew Brzezinski. Viimase väitel esitas just tema oma bossile idee provotseerida venelasi kavalate salaoperatsioonide kaudu tungida Afganistani ehk teisisõnu: korraldada neile “oma Vietnam”. Koos kõikide tulenevate tagajärgedega. Ettevõtmine sai kõrgeima positiivse sanktsiooni ning lõppkokkuvõttes õnnestus igati suurpäraselt. Teatavasti Nõukogude Liit alustaski 1979.a. detsembri lõpus nii traagilis-kaotusterohkeks kujunenud agressiooni Afganistani vastu. Üliriigi tolleaegne kommunistlik juhtkond kannab selle eest täit ajaloolist vastutust.

Kuid pärast nõukogude vägede väljaviimist algas uus, seni veel lõpetamata etapp hiigelsuurte panustega geopoliitilises mängus (kui parafraseerida Brzezinski enda väljendit “suur malemäng”) — kunagised ameerika-pakistani instruktorite poolt rahastatud-väljaõpetatud usukoolide täismeheikka jõudnud õpilased on pööranud oma ideoloogilise radikalismi ning omandatud militaaroskused (kaasa arvatud “Stingerite” käsitsemine) “suure ookeanitaguse saatana” enda vastu. Hiljuti nimetas Madelaine Albright paarikümne aasta eest Afganistani mägedes võidelnud Osama ben Ladenit “oma endisi peremehi ründavaks kobraks”. Ja paratamatult tekib vähemalt kaks fundamentaalset küsimust: “Kas isegi poliitikas on ikka kõik vahendid head? Kas mitte ei oleks pidanud põhjalikumalt kontrollima, missugust ideoloogiat pakistanlased oma kasvandikele sisendavad?” Nüüd aga otsitakse vastust nendele küsimustele paljudes kohtades, sealhulgas Kabulis ning Bagdadis.