Sergei Metlev: Esmalt õiguskuulekus ja siis liberaalne karistuspoliitika, mitte vastupidi
Kui leebelt võib Eesti riik kohelda inimesi, kes tahtlikult ja sihipäraselt ning vägivalda kasutades teda ründavad? See küsimus tekkis, kui lugesin, kuidas lõppes palju tähelepanu pälvinud Viljandi politseinike peksmise kriminaalasi. Draama peategelane sai kõigest kaks aastat reaalset vangistust ja sedagi tänu asjaolule, et tal oli kaelas viiekuuline tingimisi vangistus. Teised asjaosalised pääsesid kergemate karistustega.
Kohtuotsuse kritiseerimist ei pea ma õigeks, kuna ma ei kahtle meie kohtusüsteemi professionaalsuses ja sõltumatuses. Küll aga tekitab nördimust, et prokuratuur eelistas kohtuprotsessi asemel kokkuleppementlust ning tõrjub kriitikat argumendiga, et suuremat karistust ei saa nõuda, kuna kohtupraktika on selline. Nagu prokuratuuri tegevusel polekski mingit mõju selle väljakujunemisele?!
Eesti riik on viimastel aastatel õppinud kaitsma ennast välisohtude eest, kaasa arvatud IT valdkonnas, kuid on sealjuures unustanud, et meie tänavad ei ole veel päris turvalised. Kuigi pöörased 1990ndad on minevik, pole turvalisus püsiv. Kurjategijatele on antud signaal, et politseiniku ja joomakaaslase peksmisel on vahe ainult paragrahvides, sest mõlemal juhul saadakse kokkuleppemenetlusega kas tingimisi karistus või minnakse vaid aastaks või kaheks eurovanglasse, sest kohtupraktika on selline ja kõik.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees Priit Pikamäe avaldas ERRi eetris arvamust, et soov karistada keskmisest karmimalt võimuesindaja ründamise eest ihkab totalitaarriigi kriminaalõigust. Sel juhul USA on totalitaarriigi näide, mis kõlab lihtsalt jaburalt.
Kas demokraatlikul riigil puudub õigus ennast väärikalt rünnete eest kaitsta? Mulle tundub, et õiguse liberaliseerimine peab käima kaasas kogu ühiskonna kultuuritaseme tõusuga ning raskete isikuvastaste ja avaliku võimu vastaste kuritegude osakaalu olulise vähenemisega. Jällegi, olukord on selgelt eristatav sellest, mis oli 15 aastat tagasi, kuid näiteks septembri alguses peksti mõne päevaga Tallinna avalikes kohtades läbi 20 inimest ning aastate lõikes on ka rünnakud politseinike vastu sagenenud. Eelneva taustal ei maksa aga loota, et liberaalsele seadusandlusele ja kohtupraktikale võiks automaatselt järgneda õiguskuulekus.
Võib ainult ette kujutada, kuivõrd tõsiselt sellised sündmused mõjutavad meie politseiametnike motivatsiooni ning elanikkonna turvatunnet. Selge see, et keskmine kodanik ei saa olla päris kindel politseis, mis ise tunneb ennast kaitsetuna ja peab leppima asjaoluga, et pärast lühikest kinniistumist jalutavad ründajad taas tänavatel, uued „pagunid“ õlgadel.
Jääb ainult imetleda neid patrullpolitseinikke, kes teevad aastaid seda äärmiselt tänuväärset tööd vaid 600-700 euro eest kuus. Sisejulgeoleku töötajatel on valdkonna spetsiifika tõttu pea olematud võimalused oma töötingimuste parandamise eest võitlemiseks – streikida ei saa, tugevat eestkõnelejat pole kuulda. Kui kõik räägivad arstide ja õpetajate madalast palgast, siis pea keegi ei räägi politseinike ja piirivalvurite omast. Leian, et kui riik pole praegu valmis sisejulgeoleku palkasid ja garantiisid parandama, siis peab ta vähemalt kaitsma meid kõiki teenivate naiste ja meeste väärikust ja au ning ohjeldama karmilt riigivõimu ründajaid.
Praegu jääb mulje, et kokkuleppemenetlus nii ränga juhtumi puhul näitab pigem prokuratuuri viitsimatust või siis suisa nõrkust. Eesti kriminaalõiguses on kokkuleppemenetlus keelatud päris mitme paragrahvi puhul, aga mitte võimuesindaja ründamise puhul, mis on oma mõjult ühiskonna turvatundele ning riigi autoriteedile väga negatiivne. Ilmselt võiks kaaluda võimalust keelustada kokkuleppemenetlus sääraste kuritegude puhul, viies vastavad muudatused kriminaalmenetluse seadustikku. See paneks prokuratuuri sääraste juhtumite kallal rohkem töötama ning ehk hakkaks ka kohtupraktika muutuma. Karistuse tõhusus ja selle vältimatuse tunne omab alati ka teatud preventiivset rolli.
Viljandi juhtum oli keeruline, sest hõlmas arvukalt nii tavainimesi kui ka kurjategijaid, sündmus toimus pimedas ning tol hetkel polnud politseinikel ka abijõude loota. Seetõttu ei kasutanud politseinikud õigust võtta kasutusele tulirelv, sest see oleks võinud põhjustada süütutele inimestele tervisekahjustusi või surma. Seda arvestades tuleb tänada politseiametnikke selle eest, et äärmiselt pingelises olukorras pidasid nad võimalikuks vältida võimalikku pöördumatut kahju. Õiguskaitseorganitel ning vastavatel ministeeriumitel soovitaks aga mõelda, kuidas meie ametnikke paremini kaitsta.
Tahtmata panna kahtluse alla riigi heaks töötavate tippjuristide professionaalsust, pean õigeks märkida, et õigusfilosoofia ja kohtupraktika üle arutledes ei maksa unustada, kuivõrd raske on rakendada õigust tänaval kriisiolukorras ja eriti, kui sind toetab ainult üks paarimees. Olen seda suppi natuke abipolitseinikuna söönud ja ma tunneks ennast alandatuna, kui varem kriminaalkorras karistatud ründaja saaks sellise karistuse ja kohtu ning prokuratuuri esindajad peaksid seda normiks. Loodan, et Viljandi politseinikud leiavad vaatama juhtunule jälle jõudu, et inimesi teenida.
Isikud, kes panevad toime selliseid kuritegusid, on ohtlikud õigusrikkujad, nad eiravad rängalt õiguskorda ja sülitavad ühiskonnas aktsepteeritud normidele. Kui riiki rünnatakse, peab riik vastama, vastasel juhul pole meil suurt lootust, et ühiskond muutub turvalisemaks.
