Sergei Metlev: Abilinnapea kontor kui eesti keele vastase võitluse staap
Vene gümnaasiumi üleminek osalisele eestikeelsele õppele on vist ainuke teema, millega esineb meedias hariduse, kultuuri ja spordi eest vastutav Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart.
Tema retoorika piirdub linna- ja riigivõimu vastandamisega, konkreetsed ettepanekud aga seisnevad üleskutsetes kanda valge riide tükikesi. Tekib paratamatult mulje, et abilinnapea Kõlvarti kontor, nagu ka tema eelkäia Yana Toomi oma, oli ja on eesti keele vastase võitluse staap.
Koolivõrgu korraldamine, mis on kohaliku omavalitsuse otsene ülesanne, on jäetud tagaplaanile. Osa täismahus venekeelset õpet nõudvatest koolidest ei suutnud sel aastal üldse komplekteeridagi kümnendat klassi, kuna õpilasi ei piisa. Mitmes teises koolis on suur õpetajate puudus, kuid Tallinn püüab vältida administratiivset otsust gümnaasiumite ühendamiseks, eelistades esineda poliitliste avaldustega sisulise töö tegemise asemel. Viimastel aastatel, mil toimus järkjärguline üleminek osalisele eestikeelsele õppele, Tallinna linnavalitus ainult kritiseeris, kritiseeris ja veel kord kritiseeris läbiviidavat reformi, kuid reaalselt ei panustanud millegagi, et olukorda paremaks muuta.
Mihhail Kõlvarti ainuke konkreetne ettepanek avalikkusele oli kanda valgeid linte vene kooli toetuseks. Nagu keegi kohe tähele pani, kasutatakse valget linti maailmas valdavalt kahes tähenduses: naistevastase vägivallaga võitluse sümbolina (White Ribbon Campaign) ning lisaks kasutatakse seda turvalise raseduse ja sünnitamise kampaaniate sümbolina (The White Ribbon Alliance for Safe Motherhood). Vägagi kiiduväärt ja mõistetav on Kõlvarti mure rasedate naiste pärast, kuid taolise dress code elemendi kandmine ei aita kuidagi kaasa vene koolide probleemide lahendamisele.
Kogu vabariigist leidus ainult kaks inimest, kes olid nõus kandma seda linti kogu aeg. Need olid abilinnapea ise ning tema parteikaaslane, riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin. Stalnuhhini endised alluvad Narvas terroriseerivad juba pikemat aega koolidirektoreid, kes täidavad seadust ning kes tagavad oma koolides eestikeelse õppe ettenähtud mahus (60 protsenti). Selliseid direktoreid nimetatakse Narvas reeturiteks ja rakendatakse nende vastu vastavaid meetmeid. Esimesena langes ohvriks Narva Kesklinna Gümnaasiumi direktor — linnavalitsus lihtsalt vallandas ta. Et anda teistele „reeturitele“ õppetund, tegi linnavalitus avalduse, milles see kinnitas, et direktori vallandamisotsus on põhimõtteline ning teda ei taastata ametis isegi siis, kui kohus tunnistab vallandamise otsuse seadusvastaseks.
Palju küsimusi põhjustab Mihhail Kõlvarti kuulumine Vene koolide nõukokku (Vikipeedia ja organisatsiooni kodulehe järgi kuulub ta sinna endiselt). Antud algatust on endise teadus- ja haridusministi Tõnis Lukase poolt nimetatud provokatiivseks. Praegune Postimehe vastutav peatoimetaja Anvar Samost osutas aasta tagasi asjaolule, et see initsiatiiv on osa Kremli programmist, mille eesmärgist on Eesti diskrediteerimine ning sisepingete üleskruvimine. On teada, et enne abilinnapea ametit töötas Kõlvart Vene saatkonna heaks, aidates korraldada muuhulgas eesti noorte visiiti ksenofoobiat ja propagandat täis Seligeri laagrisse. Seliger on „našistide“ endise liidri ning praeguse Venemaa föderaalse noorsoo asjade agentuuri juhi Vladimir Jakemenko initsiatiiv. See isik on Eesti poolt pandud Shengeni viisaruumi musta nimekirja.
Kuid Kõlvart on tegelikkuses lihtsalt oma eelkäija Yana Toomi mantlipärija. Kui Toomist sai abilinnapea, siis asus Tallinna linnavalitsus massiivselt provotseerima ühiskonnas pingeid seoses vene gümnaasiumi reformiga. Yana Toomi asumisega tööle Riigikokku tema agressiivne poliitiline retoorika ei taltunud, kuid on natuke ümbersuunatud. Valitsuse ja võimuerakondade pihta tulistamise asemel keskendub Yana Toom järjest rohkem personaalsetele rünnakutele, süüdistades järjest seadust korrektselt täitvate koolide direktoreid, kelle koolides õpilastel ei ole märkimisväärseid probleeme eestikeelsete õppeainete omandamisega.
Mulle kui Tallinna elanikule tekitab muret see, et hariduse, kultuuri ja spordi valdkondade eest vastutava abilinnapea amet on okupeeritud poliitilise tühikargajate poolt. Need valdkonnad on prioriteetsed iga linna või riigi jaoks, nad peavad olema selgelt kaitstud vastutustundetute poliitikaanide retoorika eest. Esmapilgul võib tunduda, et Yana Toom ja Mihhail Kõlvart, võideldes haridus- ja teadusministeeriumiga soovivad seista vene keele ja kultuuri eest. Kuid nende „hoole“ alla sattunud koolid miskipärast ei ole võimelised täitma seadust, ei arene ning lõppukokkuvõttes kaotavad õpilasi, mis viib koolide sulgemiseni. Selge on see, et „kaitsjaid“ see kaugem perspektiiv ei huvita. Nas soovivad saada venekeelsete valijate hääli siin ja praegu ning saada pai sõpradelt erakonnast „Ühtne Venemaa“. Ei midagi muud.
Lugupeetud abilinnapead, praegune ja eelmine! Tuletan Teile meelde, et meil Tallinnas eksisteerivad vene koolide kõrval ka eesti koolid. Tegelikult kõikidel Tallinna koolidel on olemas ühised mured — vananenud hooned ja varustus, õpetajate motivatsioon ja nende palk ning koolikeskkonna turvalisus. Olukord Tallinna lasteaedades on lausa hirmuäratav, nad kujutavad reaalset ohtu laste tervisele ja elule. Kas on mingit lootust, et te hakkate tegelema nende probleemide lahendamisega?
Vene kool on täiesti võimeline ise ületama praeguseid raskusi ja muutuma kaasaegsemaks. Muutused aga toimuksid kordades lihtsamalt, kui vene kooli probleemid oleksid depolitiseeritud ja nende lahendamisega tegeleksid professionaalid, kahjuks asendab neid täna linnavalituse poolt määratud ebakompetentne politruk.
