Satanistid: Demokraatia või teokraatia?

Meedias laineid löönud Tallinna ja Kirde-Eesti vabakoguduste pastorite algatatud ühisrinne seksuaalvähemuste vastu on kahtlemata järjekordne samm ühiskonna poole, milles toimuvaid protsesse juhib kas otse või kaudselt kristlik kirik.

Ei tasu lasta end petta silmatorkavast asjaolust, et niinimetatud ühisavalduse taga ei seisagi otsekui mingit ametlik organisatsioon, vaid üksnes „ühiskonna pärast muret tundvad”, üksikisikutest jumalamehed-kogudusekarjused. Ja heites korraks kõrvale ka asjaolu, et nende sõnavõttu koordineerib kahtlemata mingi organisatsioon, on nende propageeritavas ühiskonnas jutt demokraatiast liiga silmakirjalik, et sellest üldse rääkida.

Sellest, kui paljud uksed eri rasside esindajate ees kinni löödi ning seksuaalvähemused olid tabuteema, millest isegi ei räägitud või mille enesemääramisõigusi väga konkreetselt eitati, pole just palju aega möödas. Tänapäeval on igaühel iseenesestmõistetav õigus soovi korral abielluda teise rassi esindajaga või jagada oma elu samast soost isikuga. Vähemalt kehtib see õigus seaduse silmis paljudes riikides. See ongi see kaua oodatud ning läbi vere ja pisarate kättevõideldud demokraatia vili — isikuvabadus, inimese õigus teha ise oma elu puudutavaid otsuseid ja mitte langeda seeläbi ülejäänud kodanike halvakspanu ohvriks.

Kristlus on pikka aega sümboliseerinud vaevatud inimeste jaoks lootust ja armastust. Sama kaua on kirikutegelased tegudes piiblis öeldut väänanud ja oma tahtmist mööda tõlgendanud, et rõhutada oma eksistentsi olulisust ja otsustusõigust nii ilmaliku võimu kui ka lihtrahva üle. Nüüd, kus riigipirukas jagatakse peamiselt ilmalike poliitikute ja suurettevõtjate vahel, on kirik järk-järgult kaotanud oma varasema mõjuvõimu. Ent ka inimesed on muutunud — üksikutest äärmuslikest vihavälgatustest hoolimata — tolerantsemaks ja iseseisvamaks ega lase enam endale dikteerida, mida ühest või teisest nähtusest, isikust või teemast arvata.

Just sellest iseseisvusest ja iseseisvuseihast on välja kasvanud ka satanism — religioon, mis toetab igati eri eluvaldkondade progressi ja indiviidi kasvavat sõnaõigust ühiskonna ja loomulikult ennekõike iseenda elukorralduses. Sellest lähtuvalt leiab Musta Veenuse Ordu, et usuorganisatsioonidel ei tohi olla otsustusõigust ilmalikel teemadel, mis asuvad väljaspool nende juriidilist isikut — neil võib küll olla oma arvamus, kuid puudub õigus seda avalikult teistele peale suruda.

Inimesel on õigus nõuda ja saada toetust oma vabale tahtele ja valikuvabadusele ning igasugune ühiskondlik või riiklik repressioon inimese vaba tahte vastu, kui see tahe ei lähe vastuollu kehtivate seadustega, on taunitav. Isegi ahastavad viited „üldinimlikele moraalinormidele” ei tohi olla mõjuvaks põhjuseks kellelegi enesest teistsugusele viltu vaadata, sest, nagu ütleb ka saatanlik piibel, ei tohi inimene ühtegi moraalidogmat pimesi tunnistada ega ühtegi mõõdupuud jumaluseks tõsta.

Demokraatlikus ühiskonnas on kõigil võrdsed õigused ning kuni inimene ei lähe vastuollu seadustega ega kahjusta oma tegevuse või tegevusetusega kaaskodanikke, on tal õigus elada oma elu viisil, nagu ta ise soovib.

Küsigem siinkohal endalt, mida taotleb kirik selletaoliste avaldustega. Kui meie ühiskonnakorralduse ja „üldinimlike moraalinormide” kujundamisel saab oluliseks faktoriks ühe kindla religioosse liikumise nägemus ja suhtumine, kas on siis enam tegu demokraatliku riigiga, kus muuhulgas, põhiseaduse järgi ka usuvabadus kehtib?

Usuvabadus, kallid kaaskodanikud, ei tähenda üksnes vastavasisulist viidet põhiseaduses. Paber, nagu me teame, kannatab kõike. Reaalne usuvabadus aga seisneb rahva südametunnistuses: selles, kas elanikkond võtab omaks ühe, end vägisi avaliku elu esiplaanile pressiva usuorganisatsiooni (ja siinkohal pole tegelikult mitte mingit sisulist vahet, kas otsesteks pressijateks on Elu Sõna taustaga Vabakoguduste Liit, jehoovatunnistajad, EELK, või EAÕK — sisuliselt on nende kõigi näol tegu ühe ja sama jumala teenijate ja tema seisukohtade järgijatega, kes pole lihtsalt suutnud üksmeelele jõuda sellistes tühistes pisiasjades nagu näiteks see, millal tähistada hingamispäeva) seisukohti, mille kultiveerimiseks kasutatakse üsna läbinähtavalt inimeste tunnete ja emotsioonidega mängimist — või tunneb sisimas, et igaühel on tõepoolest õigus enesemääratlusele, sõltumata vaimulike huvigruppide huvidest.

Mida me siis õigupoolest soovime? Demokraatlikku või teokraatlikku riiki? Kui teokraatiat, siis milles küsimus? Nõudkem põhiseaduse muutmist, lülitagem sinna sisse ametlik riigikirik ja leppigem tõsiasjaga, et tegelikult juhib meie elukorraldust ja seadusandlust mingi mustakuuemees. Kui aga soovime demokraatiat, siis millest peaks see meie arvates lõppude lõpuks lähtuma? Kas üldinimlikest või üldreligioossetest alustest?

Sellega seoses leiab Eesti satanistlik kogudus, et äärmiselt taunitavad on Eesti kristlike vabakoguduste ja teiste usuorganisatsioonide agressiivsed avaldused ja käitumismallid, mida nad ilmutavad inimeste ja inimgruppide suhtes, kes neist erinevad, kelle üle neil otsene võim puudub ja keda nad ei ole suutelised, oma õpetusega kohati väga raskelt vastuollu minnes, endi kõrval taluma ja nende eluviise aktsepteerima.