Sandra Jõgeva: Mart Sanderi vastu
Ma pole ka Mart Sanderi kui saatejuhi või operetilavastaja vastu. Samuti pole midagi taunimisväärset erinevates hobides. Kahtlemata rikastavad need paljude inimeste elusid. Ma isegi olen viis aastat tagasi ühe suve ratsutamistundides käinud, alustades selle alaga absoluutselt nullist. Oli vaimustav kogemus küll.
Ei saa midagi ette heita Mart Sanderile kui meediapersoonile – oma edevust ning vajadust iga hinna eest „pildil püsida” on ta ise oma arvukates intervjuudes avameelselt tunnistanud.
Probleem on kusagil mujal. Mart Sander, keda kohalik ajakirjandus armastab multitalendiks tituleerida, on aastaid maalikunsti harrastanud, alustades klassikute teoste kopeerimisest ning liikudes edasi, asudes portreesid ning figuraalseid kompositsioone maalima. Hetkel on tema maalitud teatridiivad Tiiu Randviir ja Kaie Kõrb üleval Rahvusooper Estonias.
Mart Sanderi kui mitte kunstiharidust saanud inimese maale vaadates on kohe aru saada, et tegemist on asjaarmastaja ning diletandiga. See, kas inimene on õppinud anatoomiat ja perspektiivi ning kas portretist on kunagi kuulnud sellest, et ruumilise efekti saavutamiseks tuleb varjud alati maalida külmemas toonis kui valguse kätte jäävad pinnad; et foto järgi maalides võib jääda pildile teatav fotoobjektiivi moonutus – see on tema maale vaadates tegelikult koheselt arusaadav.
Kõik mainitud ning kümned muud pisiasjad, mis eristavadki amatööri professionaalist; samuti see, kas realistliku kujutamise reeglite vastu on eksitud oma vabast tahtest või oskamatusest ning ignorantsist, pole kõrgem matemaatika ja peaks kuuluma üldise kultuurilise silmaringi juurde.
Seda üllatavam on, et Mart Sanderit, tuntud tele- ja meelelahutustegelast intervjueerisid hiljuti ka kui kunstnikku nii Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja Kaarel Kressa kui ajakirja Naised tarvis selle toimetaja, ka filmikriitikuna tuntud Dagmar Reinolt. Mõlemad lasevad oma artiklis Sanderil särada kui multitalendil ja üheksa ameti pidajal, kelle annete ning oskuste hulka kuulub ka maalikunst.
Samas ei kujutaks keegi ette näiteks rahvaliku, naljaga pooleks tehtud ansambli Meie Mees ärimehest lauljat Aivar Riisalut poseerimas ajakirja Teater. Muusika. Kino kaanel ning avaldamas sealsamas arvamust muusika hetkeseisu kohta. Teda ei loetaks tõsiseltvõetavaks muusikuks automaatselt seetõttu, et ta enam-vähem saab viisile ja rütmile pihta.
See ei ole juhuslik paralleel. See, et portree on modelliga sarnane, on elementaarne nõue juba nendele, kes lubatakse Eesti Kunstiakadeemia või mõne muu kunstialast kõrgharidust andva kooli sisseastumiseksamitele. Ja Mart Sanderi porteed ei kuku alati päris sarnased välja.
Tema poolt kujutatud klassikaline kaunitar Beatrice tuletab natuke neandertaallast meelde, sest iluduse laup tuli kogemata liiga madal, samuti mõjub Kaie Kõrbi nina hiigelsuurena. Sellised kohati armsad apsakad iseloomustavad keskaja kunsti, kui anatoomiat ja perspektiivi poldud veel piisavalt uuritud, samuti art brut`i.
Niimoodi nimetatakse outsider`ite kunsti, mis on loodud inimeste poolt, kes pole kunstialast haridust saanud ja on seega iseõppijad. Samuti laieneb termin art brut vaimupuudega erialase hariduseta inimeste kunstile. Art brut`i puhul hinnatakse teatavat värskust ja realistliku kujutamise poole püüeldes jalgratta leiutamist: katse ja eksitus ja jälle eksitus.
Loomulikult on selline naivism oma olemuselt pretsensioonitu, nagu on algselt pretensioonitu ka kõik amatööride poolt loodu. (Sõna amatöör tuleb otse prantsuse keelest ning tähendab armastajat.) Olen ise amatööridele kunstikursusi andnud ning olnud tihti liigutatud nende soovist areneda ja uusi oskuseid omandada. Samuti nähes, kui kiiresti ollakse valmis loobuma elu jooksul omandatud stampidest, juhul kui neile stampidele selgelt tähelepanu juhtida.
Inimene, kes on alati käte joonistamist vältinud, saab sellega hakkama pärast mini-anatoomialoengut, teine harrastusmaalija avastab, kuidas muuta maastik ruumiliseks. Liigutav, kas pole...
Amatöörkunstis (või mis iganes muus loovas tegevuses) kui hobis ei ole midagi halba. Asi muutub kahtlaseks alles siis, kui isegi kultuuriajakirjanikud amatöörluse ja professionaalsuse mõiste lootusetult segamini ajavad ning oma olemuselt art brut`i esindaja ei tea ise ka enam, kelleks ennast pidada.
Selles mõttes olen ma Mart Sanderi vastu - mitte inimese või hobikunstniku, vaid Mart Sanderi kui kultuuri kajastamise fenomeni vastu.
