"Minu vanemad elasid koos kolmkümmend õudset aastat. Arvatavasti oli esimene lause, mille mina ära õppisin, see: „Palun lahutage ära!" Isa röökis, et ema on madu, ja õhetas viha käes. Ema pigistas suu kriipsuks ja oli külm nagu jää." Niimoodi avameelitseb noor kirjanik Birk Rohelend oma Eesti Päevalehe nädalalõpulisa LP uues kolumnis.

Eesti Ekspressi ajakirjanikule Kadri Karrole intervjuud andnud 30-aastane kunstnik Anna-Stina Treumund tunnistas ajakirjanikule: "Ma unistan, et mul poleks isa." "Isa surmast unistan." "Ta on alkohoolik ja käib meil kodus joomas. Eile just panime ta laeva peale ära. Ja ta muutub vägivaldseks, mitte küll meie vastu, aga lõhub kodus mööblit. Mu vanemad elavad Soomes, aga isa käib siin joomas. Iga kuu nädala kaupa," jutustab Anna-Stina kiretult.

Ta räägib, kuidas ta endale just uue korteri sai ja kodust ära kolima hakkab, et sellest olukorrast eemale saada. Rohelend esineb LP-s järjekordse avameelse suhteteemalise naiskolumnistina. Treumund aga Areeni esikaaneloos kui seksuaalvähemuste kogukonna esindaja ning Eesti ainus ja esimene avalikult lesbiline kunstnik ja ühtlasi feminist.

Reklaam ja vaatajad

Kujutan ette Treumundi vanemate südamevalu ja sügavat häbi, lugedes oma tütre ülestunnistust Eesti juhtiva nädalalehe kultuurilisa esikaaneloos. Kujutan ette, et nende suhted oma tütre, aga ka sugulaste, sõprade ja kolleegidega pole pärast selle artikli ilmumist enam eales samad. See ennastpaljastav lõik teeb Treumundi perekonna loost igaühe vaimse omandi. Samuti ka lihtsalt kerge meelelahutuse teiste tragöödia arvelt à la Võsareporter. Samas on siinkohal, erinevalt uurivast ajakirjandusest, esitatud vaid ühe poole subjektiivsed süüdistused teise suunas, mida ei tasakaalusta miski.

Mul hakkas Rohelennu ja Treumundi vanematest kahju. Arvatavasti ei tule sellised - oma lähedaste privaatsust räigelt rikkuvad ja näiliselt muuseas tehtud - avaldused meediasse tühja koha pealt. Neile on pinda ette valmistanud "heategevuslikud" jõulusaated, kus vaesele paljulapselisele üksikemale viidud kasti kuivainete ja kasutatud mänguasjade eest saab produktsioonifirma terve saate, mida õnnelikumad perekonnad lookas pidulaua tagant nautida saavad, aga ka inimestevahelistele konfliktidele üles ehitatud tõsieluseriaalid. Samuti lugematud naisteajakirjad ning nende kustutamatu nälg traagiliste, avameelsete pihtimuste ja pisaraidkiskuvate elusaatuste järele.

Äsja lõppenud "Võsareporter" eksponeeris aastaid omamoodi tragikoomilise meelelahutusena eriti vaesemate inimeste, nii naabrite- kui ka perekonnaliikmete vahelisi konflikte, alkoholismi, vaimseid häireid või ka puhast lihtsameelsust. Kuidas ja milliste pingetega need "meediakangelased" pärast artiklit või telesaadet edasi elavad --- see ei huvita neid meediasse viinud inimesi karvavõrdki. Saade ning telekanal on saanud reklaami ja vaatajaid.

Meediasse tahtmatult

Tundub, et Rohelend ja Treumund lähtuvad samasugusest loogikast. Oma pihtimuste-paljastustega on nad kumbki kahtlemata juurde võitnud lugejaid ja vaatajaid. Teinud endale sisuliselt reklaami. Ainult et erinevalt teletoimetajatest, kes on ohvriks toonud endale võõrad, samas tavaliselt üle keskmise edevad ning tähelepanujanus inimesed, on Rohelend ja Treumund enesereklaamile ohverdanud juba bioloogiliselt kõige lähedasemad - oma vanemad.

Loomulikult ei taha ma öelda, et alkoholism või pingelised peresuhted pole Eestis laialt levinud probleem. Kahtlemata on see, kui keegi neist asjust ausalt ja enesekohaselt räägib, paljude sama probleemi käes kannatajate jaoks vabastav. Küsitav on aga, kas selline avameelsuse aste ja selline detailsus on ka Rohelennu ja Treumundi lähedastele vastuvõetav. Ja kas ei loo nende väljaütlemised uusi, eetiliselt kahtlase väärtusega standardeid ja eeskujusid?