"Risti kritiseerijad õppigu semiootikat!"
Huvitav arusaam auvõla tasumisest. Nüüd siis on linnuke kirjas ja võlg tasutud. Tehtud. Pean tunnistama, et kui ise läbiks taplustandri oma maa ja rahva helgema tuleviku nimel (lõppegu see mulle siis kastis või sandistumisega või lihtsalt ülikarmi elukogemusega), oleks mul täiesti ükskõik, kas mu auks püstitataks mingi ausammas või mitte. Mu sõdimise eesmärgiks poleks ju enese auks mingi postamendi saamine. Küll aga tahaksin päris kindlasti, et mu võitlustest sünniks mingit reaalset kasu tulevastele põlvkondadele. /-/ Pean tunnistama, et mind ei rahuldaks karvavõrdki tulem, kus mu võitluste tulemusel vaid käputäis pururikkaid oligarhe end õndsana mu vabaks võideldud kodumaal tunda saaks, kuid enamus rahvast vireleks elu ja surma piirimail.
Vabadussamba kulukuse parim argument selle looja poolt oli, et "me oleme seda väärt." Ju siis tõega oleme kaine mõistuse minetamise eest seda väärt, nii nagu pangaorjustki.
Suurepärane. Avamine oli lummav. Hea oli näha uhkust vanade härrade silmis, kes vabadussõjas võidelnud [kirjutaja eksib, viimane Vabadussõja veteran suri 2006. aastal -toim]. Täna on uhke olla eestlane!
Suurepärane! Tore ka see, et just noorte tiim selle ilusa samba kavandas. Ehk just asjaolu, et ta klaasist on, ei lase meil unustada, et ka meie vabadus võib olla sama habras kui samba materjal.
Väga võimas ja meeliülendav Võidusammas! Avamine oli kena, midagi liiga ei olnud, aitäh Sisaskile. Oi kui palju ilkumist ja raevu oli samba üle, küll kunstnikud omavahel, küll Eestimaa vaenlased, küll nõukaaja taganutjad, küll lihtsalt rumalad ja ajukääbikud, kes ikka liiguvad kommenteerijate seas ja rahuldavad oma instinkte. Tore on antud juhul sambapüstitajate kindlameelsus ja õige käitumisreegel: las koerad hauguvad, karavan liigub edasi! Au teile, sest muidu olekski ta püstitamata jäänud.
Ei tea, miks just see võidusammas on rohkem vägivalla sümbol kui muud sambad. Kes keelas midagi midagi muud välja pakkumast. Võiks juba rahu maa peale tulla. See pole ju palju, mida vabaduse eest langenute mälestuseks tehtud. Kui paljud meist oleksid valmis loobuma oma heaolust ja minema teadmatusse, teades, et sõjast tagasi alati ei tulda. Iga asja üle võib lõpmatuseni vaielda, aga kas on mõtet. Võiks ju vaielda, kas Kofkini vorstiputka või lauluväljak ei oleks võinud teistsugused olla ...
Vaatasin tseremooniat USAst interneti vahendusel ja pean ütlema, et pisara võttis silma küll. Vabadussammas on väga ilus ja mõjuv. Tseremoonia ise samuti väga väljapeetud. Eks leidub neid, kellele küll ei istu sümboolika, kellele kujundus, küll maa on külm ja kärss on kärnas. Mina olen väga rahul ning vastus küsimusele - jah, tasus küll ootamist.
Kui rist ei sümboliseeri vabadust, siis miks anti vabaduse eest võitlejaile autasuks vabadusristid? Ristil on alates aegade algusest mitu-mitu tähendust. Rist ei tähenda ainult kannatusi, ehk ka vabaduse eest võitlejad pidid palju kannatama. Vaat nii!
Vabadusõda ja seal osalenud sõdalased väärivad paremat ausammast.
Lõpuks üks suur asi sündinud. Nii nagu pronksokupandi äraviimine oli nõukogude okupatsiooni lõpetamine inimese ajudes, nii on vabadussõja võidusamba avamine suur läbimurre inimese mõtlemises - nüüd on ajaloo prügikasti visatud pavelkortšaginid ja zojakosmodemjanskajad ning julgetakse rääkida ajaloost okupandi poolt antud ja pioneerijuhi poolt pähe tambitud juhtnööre järgimata.
Vabadussõja mälestussamba suhtes on ühtpidi kõige rohkem diskussiooni tekitanud risti kujutis selle tipus. Siiski valik oli õige, kritiseerijatel tuleks tutvuda semiootika algtõdedega. Tähendus ristil samba tipus on täpselt see, mis on selle vaataja mõtlemises. Tegelikult samba tipus ei ole mitte rist (risti näevad vaid need, kes keelaks ka punase värvi-kuna selle värvi lippude all tapeti juute; kes keelaks raamatud - kuna nendest on paljud rahvavaenlased tarkust õppinud), vaid seal on vabadussõja kõrgeim autasu, mida mitte kunagi mitte kellelegi välja ei antud.
