Samal ajal maksame valitsuse kallid lubadused kinni hoopis läbi kütuse. Märtsis uue valitsuse poolt alkoholitööstusele üle kinnitatud plaani järgi ei tõuse alkoholi aktsiis rohkem kui 15%+10%+10%+10% aastani 2018. Õlle näitel teeb see pooleliitrise 4.7% kangusega pudeli pealt sel aastal 2 senti tõusu (seniselt 14 sendilt 16 sendile ehk 4 senti tõusu õlleliitrilt), ja igal järgmisel aastal samuti peaaegu 2 senti tõusu, nii et aastaks 2018 maksame pooleliitrise õlle pealt 22 senti. Liitrilt 44 senti.

Alkoholiaktsiisid on keerulised. Aga just nüansside taha on peidetud suured kasumid ja maksuerisused, mis võimaldavad osadel alkoholitootjatel maksta makse kümnete miljonite võrra vähem kui on kahjud, mida nende tooted ühiskonnale loovad. Parim viis neid erisusi peita on rääkida “alkoholiaktsiisist” nagu see oleks üks asi – üks kategooria, mille tõuse ja langusi varitsevad üht moodi ohud. Aga see ei ole nii. 

Alkohoolsed joogid on erineva kangusega ja nende maksustamisel on erinevad traditsioonid, ehkki etanool on etanool. Eestis joodavat etanooli võib vaadata laias laastus kolmes kategoorias: suure klaasi etanool ehk lahjad joogid, mis on sagedamini saadud kääritatud meetodil – õlu, siider, erineva kangusega veinid. Väikese klaasi etanool, ehk kange alkohol, ja sala-etanool, mille tarbimine on pikalt enam-vähem sama püsinud ja mis moodustab ligikaudu 7% kogu etanooli tarbimisest, aga umbes 20-23% kange alkoholi turust.

Valitsus on pikalt ajanud poliitikat, mis käsitleb lahjat alkoholi “tervislikuma” alkoholina, samal ajal kui kange on kahjulik. Riigi tahe on olnud vähendada kahjuliku väikese klaasi etanooli osakaalu ja seda ongi suhteliselt efektiivselt tehtud. Näiteks on väikse klaasi jookide rangem regulatsioon (lahja alkoholiga võrreldes 260% kõrgem aktsiis ja välireklaami keeld) vastu pidanud viinatöösturite tugevale protestile ja solvumistele. Kangele alkoholile kehtestatud reeglite pakett on andnud tulemusi ja mitte lühiajaliselt vaid pikaajaliselt – eriti peale masu.

Lahjade jookide ja õlle turu kasvu on Eestis aga poliitiliselt pigem toetatud. Aktsiisimäärade baas on nii madal, et isegi 15% aktsiisi tõus jääb natuke alla 2 sendi 4.7% pooleliitriselt õllepudelilt. Viie ja kümne protsendi kaupa aktsiisi tõstes on alkoholi ja eriti õlle kättesaadavus Reformierakonna valitsemise perioodil tegelikkuses mitmekordselt hõlpsamaks läinud, sest ostujõud ja muud hinnad on tõusnud veel kiiremini. Kuna lahja ja kange alkoholi aktsiisimäära baastase on erinev, siis iga väikese tõusuga tõuseb kange alkoholi aktsiis rohkem, lahja alkoholi aktsiis vähem - 15% tõusu kuueteistkümnelt eurolt (hektoliitri kohta) on rohkem kui 15% tõusu lahja joogi kuuelt eurolt. Nagu Eesti Ekspress paar nädalat tagasi välja tõi, on õlle reaalne hind langemist jätkanud ja seda saab keskmise palga eest järjest rohkem osta, samal ajal kui viina kättesaadavus on 2010. aastast alates pidurdunud.

64% koduturu etanoolist juuakse Eestis ära just madalalt maksustatud õlle, veini ja siidrina. See on suur turuosa, kus hindade tõus ei ähvarda meid sala-alkoholiga. Salasiider, salavein ja salaõlu on rohkem entusiastide kodune rõõm, kui tõsine oht turule ja maksudele. Sellega nõustub ka alkoholitööstus. Samas on just lahjad joogid Eesti noorte ja naiste alkoholitarbimise tõusu taga.

Tulemused on näha Eesti Konjunktuuri Instituudi alkoholituru aastaraamatus välja toodud andmete põhjal.

Joonis näitab, et 2000ndate alguses olid majanduskasvuga koos kiirel tõusul nii lahja kui kange alkohol Peale majanduskriisi ja kõigi alkoholiaktsiiside tõstmist 30% võrra aastal 2008 on lahjade jookide tarbimine Eestis suurenenud ja kangete oma mõnevõrra vähenenud. Kodumaised tarbijad jõid viimaste ametlike andmete järgi aastal 2013. meie kokku 10 liitrist tarbitud etanoolist umbes 3 liitrit kõrgema aktsiisiga viinas, 0.7 liitrit salaviinas ja 6,4 liitrit madalate maksudega lahjades alkoholides.

Aktsiise laekus 2013. aastal 209 miljonit eurot, millest 136 miljonit (65%) tuli kangelt alkoholilt, kokku 72 miljonit (34%) kääritatud jookidelt ja õllelt. 

Veel üks tõik. Alkoholiaktsiisi osa riiklikes tuludes on kümne aasta taguse ajaga päris oluliselt vähenenud. Kui 2004 aastal panustas alkoholiaktsiis riigi tuludesse 4.3%, siis 2013 aastaks oli see vähenenud 3.3%-le. Ka see on üks märk sellest, et Eesti riik ei pruugi saada eesti rahva väljarentimise eest alkoholitööstusele (jootmiseks ja kasumiteenimiseks) piisavat tasu. Tuleb muidugi arvesse võtta, et suur osa Eestis maksustatud alkoholist müüakse tegelikult soomlastele, aga siingi on piisavalt mänguruumi – hinnavahed Soomega on olulised ja jääksid püsima ka peale sisulisemat lahja alkoholi hinna tõusu ning kahjustaksid Eesti turismi kokkuvõttes vähem kui majutusmaksude tõus. 

Kütuse-ja majutusmaksude tõstmine saeb neid oksi, mida valitsus lubas hooldada – majanduskasv, uute töökohtade loomine. Lahja alkoholiaktsiisi madala kasvumäära kaitsmine aga on praegu lihtsalt natuke imelik. Juba mitmes järjestikuses koalitsioonileppes on Reformierakonna valitsus nõustunud, et joomist tuleks vähendada. Avalikkuse ootusi, et valitsus tegelikult teeb midagi alkoholi kahjude vähenemiseks, on õhutanud ka mitu aastat tehtud ja kõiki osapooli kaasanud alkoholipoliitika roheline raamat. 

Milline on konkreetne soovitus? Väga lihtne. Tõstke õlle, veini ja siidri aktsiisi. See on turvaline ja õiglane. Eesti ja Soome inimesed joovad lahjasid alkohole edasi ka siis, kui igalt õllepudelilt tuleks praeguse 16 sendi asemel makse maksta 32 senti ja kahe kuuspaki pealt aktsiisidena kokku 3.84. (see oleks näiteks 100% maksutõusu). Ja sealt saab vähehaaval edasi tõsta, selle punktini, kuni tarbimine vähenema hakkab, aga maksulaekumine säilib. 

See oleks õiglane maksustamine, mis aitaks lahendada korraga mitut probleemi – täita riigieelarvet, jätta tõstmata inimeste transpordikulud ning olla üks kindel nurgakivi Reformierakonna plaanis vähendada alkoholi tarvitamist Eestis poole võrra aastaks 2030.