Riigikogusse 26 Tarandit?
Võib kehtestada karistustrahvi neile, kes valima ei lähe, aga see oleks liiga mehaaniline.
Sellele küsimusele võib kindlasti läheneda akadeemiliselt ja korraldada sotsioloogilisi uuringuid, kuid meil on siiski juba praegu mõned vihjed. Suvel, europarlamenti valides, protestiti kinniste nimekirjade vastu, mis kinnitati erakondade tagatubades.
Kõik, kes on sõna võtnud valimissüsteemi muutmise teemal, on rääkinud sellest, et tuleks muuta põhiseadust. Kuid see ei ole ainus võimalus, valimisseadust muuta on palju lihtsam. Ideid, kuidas ja miks muuta on palju, kuid pragmaatiliselt võttes saadab edu pigem neid ideid, mis kindlustavad või suurendavad eeldatavalt praeguse reformi ja rahvuslaste koalitsiooni häältesaaki. Suurettevõtjate poolt toetatavaid ning peamiselt ainult majandusvabadusele keskenduvaid liberaale praegune süsteem ei häiri. Edu valimistel tagab piisav kampaaniaraha ning raha ikka leidub. Küsimus on, kas reform tahab ka saavutada midagi suuremat, kui ainult oma praeguse positsiooni säilimise.
Rahvuslased on oma soovid juba kaudselt esitanud Andrei Hvostovi suu ning klaviatuuri läbi. Nende arvates on Eestis peamiseks probleemiks vähene sündivus ja läbi selle eestluse ja Eesti riigi säilimine. Lahenduseks pakutakse lisahäälte andmist nendele, kellel on rohkem lapsi. Mõistlik mõte, lastega perede ei pruugi toetada otseselt lisaraha andmist lastetoetusteks, vaid kaudsemalt neid ideid, mis suurendavad ühiskonna turvalisust, stabiilsust ja jätkusuutlikust. Lühidalt võib rahvuslaste idee kokku võtta - igal emal on 2 häält.
Mis võiks olla reformile piisavaks motivaatoriks, et kaaluda valimisseaduse muutmist? Kohalikel valimistel said reform ja rahvuslased Tallinnas lüüa. Kui korraldada haldusreform ning samas ka uued kohalikud valimised aastal 2011, siis oleks võimalik saavutada revanš. Kuna reformil jätkub raha nii üleriigiliseks kui ka kohalikuks kampaaniaks, siis ongi see nende poolt kõige tõenäolisem käik.
Reform on olnud osav teiste ideede ärakasutamises ja nende modifitseerimises. Sotside poolt välja pakutud emapalga idee küll võeti omaks, kuid modifitseeriti seda oma valijaskonna segmendile sobivaks. Mitmete inimeste peas tärganud idee, et valimissüsteem vajaks muutmist, võidakse reformi poolt piparkoogitaignana mätsida endale sobivasse vormi.
Viise, kuidas valimisseadust lihtsamaks ja loogilisemaks muuta on mitu. Minu eelistuseks oleks parlamendi valitsemisperioodi pikendamine kümnele aastale ning 1 valimisringkonna moodustamine.
Miks on just nende ideede läbiminek kõige tõenäolisem. Esiteks. Just reformi ja rahvuslaste ridades on kõige rohkem poliitilisi superstaare, kes tooksid korraliku häältesaagi nii Võru- kui ka Harjumaal. Teiseks. Kui vaadata lähiminevikku, siis hoolimata sellest, et valimised on iga 4 aasta tagant, on poliitilised suundumused muutunud aeglasemalt ja uued valimised tavaliselt tagavad suures plaanis sama jõudude vahekorra Riigikogus. Mis juhtuks kui anda poliitikutele pikem mandaat juba 10 aastaks. Kolmandaks. Kas rahvasaadik peaks haridus- või maksuküsimustes esindama just oma Põhula või Karjatse valla huve või vaatama laiemalt ja kaugemale.
Eesti on paganama väike ja saadik peaks eelkõige esindama Eestit, mitte ainult oma valimisringkonda. Neljandaks. Kindlasti oleks üleeestilised valimised vaatemängulisemad nii valijate kui ka ajakirjanike jaoks. Kas Andrus või Indrek? Kas Edgar või Mart? Peaministriks saaks eelkõige tugeva rahva toetusega poliitik, mitte hallis ülikonnas kivistunud pilguga parteitöötaja.
Kui rääkida mitte ainult probleemidest vaid ka võimalikest lahendustest ning tulles tagasi europarlamendi valimiste õppetunni juurde. Ma arvan et madala valimisaktiivuse põhjuseks on see et valimissüsteem peaks olema lihtsalt kirjeldatav ning samas ka õiglane. Valituks peaksid osutuma need, kes saavad kõige rohkem hääli. Kui detailidest rääkides, siis tuleks kaotada kompensatsioonimandaadid praegusel kujul, kus edu saadab parteinimekirjas ülevalpool olijaid.
Oletame et ühe kvoodi suuruseks oleks umbes 10 000 häält, kuna valijaid on 900 000 ning kohti parlamendis 101. Kui näiteks Ansip kogub 20% valijate häältest (nagu viimastel valimistel Harjumaal), siis pääseb parlamenti Ansip ise ja veel 19 reformierakonna saadikut. Kuid need lisamandaadid võiks otsustada valijate poolt antud häälte arv, mitte koht erakonna nimekirjas. Nii tõmbab Ansip parlamenti need, kes ise koguvad 4687 häält (nagu värvikas kuid vaikses opositsioonis olev Meelis Atonen), kuid mitte neid, kes saavad 914 häält (nagu noor ja truu parteisõdur Kristen Michal).
Või siis kandideerib Tarand Riigikogusse perekondliku nimekirjaga ja tõmbab endaga kaasa nii Kaarli, Andrese kui ka Gerdi. Kui riigikogus oleks 26 Tarandit siis selle baasil saaks juba fraktsiooni moodustada, kuid enamuskoalitsioonist jääks veel puudu. Kevadistel valimistel sai Tarand ju neljandiku valijate toetuse kogudes 100 000 häält 400 000-st.
Kui edasi mõelda ... Kui madalale peab langema poliitikute usaldusväärus ja valimisaktiivsus, selleks et valimisseadust hakataks muutma. Mis juhtub kui praegune parlamendikoosseis ei hakka valimisseaduse muutmist arutama. Kindlasti tekiks võimalus uuel protestiliikumisel, kes sooviks sellel lubadusel ratsudades Toompeale kapata. Koalitsioonil oleks lihtne see must ratsanik hobuse seljast odaga maha lüüa, muutes ise valimisseadust endale sobivas vormis.
