Repliik: Venemaaga tuleb olla kindlameelne

Loodetavasti ei tule keegi meie riigiisadest kujunenud keerulises poliitilises situatsioonis mõttele ametlikku Venemaad mingil moel „üle kavaldada” või nupukalt „üle mängida”.

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on seda siinmail ikka ja jälle püütud. Tuletage meelde Liivi sõja algust, kui siinsed maahärrad lootsid Juhan Julma õukonda üle kavaldada — ning millega see lõppes. Või lähiminevikust esimese Eesti Vabariigi lõppemise segaseid asjaolusid. Ikka on püütud mängida mitme otsaga mängu, lootes selle käigus lõigata isiklikku, poliitilist majanduslikku või mõnd muud sorti kasu. Ja ikka on suurejooneliselt kaotatud.

Bütsantsi intriigide, tatari vallutuste, tsaaririigi salapolitsei ja NSV Liidu luureorganite traditsioonidega rikastatud vene riikliku poliitika puhul ei maksa loota naiivsusele või mingite asjade kahe silma vahele jätmisele.

Piisab sellest, kui kas või ühe päeva jooksul jälgida, millise kiirusega ilmuvad vene meediasse Eestit kompromiteerivad uudised (olgu need siis fabritseeritud või mitte). Või vaadata, millise osavusega on organiseeritud rünnakuid Eesti-siseselt, välisesinduste juures või internetis.

Ülim kindlus ja selgus riiklikes asjades on meie jaoks hädavajalikud.

Muidugi ei puuduta see isiklikke suhteid kultuuriliselt rikka vene rahva esindajatega. Venelased on kenad inimesed nagu kõik teisedki. Ning just isiklike suhete kaudu oleks ehk võimalik heastada poliitilise hüsteeria tekitatud kahju.

Samas on selgus ja kindlus ju ka isiklikes suhetes head asjad.