REPLIIK: Taimetoidupäev koolis on väärt mõte

Iga päev otsustab keegi kusagil, mida meie lapsed koolis söövad. Iga päev on mõni õpilane midagi n-ö sunnitud sööma ja iga päev jätab mõni laps talle tehtud toidu söömata ning lahkub üleolevana sööklast. Ometigi suudab üks põhjanaabritel plaanis olev kohustuslik taimetoidupäev meid erutada.

Minu lapsepõlve kaks kõige õudsemat toidumälestust on seotud aedviljadega. Need oli stoovitud porgandid ja hernepuder (just nimelt puder, mitte supp). Viimane kogemus oli nii jälk, et ma ei suuda siiani marineeritud herneid toidus näha. Stoovitud porgandeid ja ahjukaalikaid olen tänaseks õppinud suisa armastama.

Jah, ma tean, et lapse toidueelistused muutuvad koos vanusega. Ja et kui last maast madalast harjutada, või juhtuda nii, et teismelisena sööb ta juba nii sibulat kui ka paprikat.

Eelmisel nädalal meedias kõmu tekitanud põhjanaabrite taimetoidu-päeva idee tekitas minus kõige eelneva taustal positiivse reaktsiooni. Aastaid selles ühiskonnas elanuna tundsin isegi heameelt. Sest suur osa Soome lastest sööb liiga palju rämpstoitu. Kodus ja koolis valmistatud rämpstoitu. Mida muud need viinerikastmed, vorstisupid ja valmis lihapallid on? Tõsi, neile lastele pakutakse koolis ka salateid ja kanakastetki, kuid enamasti koosneb menüü siiski kolmest eelnimetatust.

Sellele tuginedes usun ma, et menüüde koostajad planeerisid nädalamenüüsse n-ö kohustusliku juurviljapäeva ennekõike sellepärast, et üks seni n-ö kohustuslik lihapäev (või ehk on viinerite-vorstide päeva täpsem hoopis jahupäevaks nimetada) vähemaks võtta. Ja see üks päev lapse koolimenüüs ei muuda ta nädalat sugugi vaesemaks.

Vajalikud vitamiinid ja energia saab ühel päeval nädalas ju kätte ka hapukapsa-jõhvikasalatist ja korralikult hautatud peedi-läätsevormist. Või väga paljude laste lemmikust: kanamunaga serveeritud spinatisupist ja spinatipannkookidest pohlamoosiga. Just selliseid n-ö taimetoidupäevi on Soome koolimenüüs tänagi, ainult juhuslikult.