Veel mõne aasta eest oli kombeks enne kellakeeramise aktsiooni välja tuua värsked uuringud, mis teevad puust ja punaseks, kuidas vägisi elurütmi muutmine rikub suurel osal inimestel tervist, tekitab unehäireid ja stressi ning võib kaasa tuua isegi tõsisema närvihaiguse. Nüüd selliseid enam silma ei jää, kellakeeramine on muutunud samasuguseks enesestmõistetavuseks nagu Euroopa Liitki.

Ent sellegipoolest ei talu inimese sisemine bioloogiline rütm pidevat väntsutamist. Organism elab mõnda aega ikka oma aja järgi, enne kui tasapisi harjub. Kes ei usu, vaadaku mõne nädala jooksul imikuid või koeri-kasse — tee neile selgeks, et nüüd on aeg tõusta või et söögiaeg on tund aega varem! Sisemist kella ei saa käsu korras sinna-tänna nihutada.

Kunagi kehtis Eestis Moskva aeg. Põhja-Eesti elanikud peaks seda hästi mäletama, sest Soome televisiooni vaadates pidi alati arvutama, mis kell üks või teine saade tegelikult pihta hakkab. Koos IME ja laulva revolutsiooniga läks Eesti üle oma vööndiajale, praeguses kõnepruugis siis talveajale, mis ongi see n-ö õige aeg, mille järgi siinsel laiuskraadil inimestel elu käib.

Suveajale üleminekut põhjendatakse energiasäästu ja tootlikkuse tõusuga. Suured sõnad, aga tavainimese jaoks pole suurt vahet. Kevadel läheb ikka kole vara valgeks ja päike ei lase magada ning augustiõhtud on ikka kottpimedad. Aga kes sellest hoolib. Euroopa Liidus on kombeks keerata ja me keerame, ise kujutame ette, et säästame energiat.

Ja ärgem siis ka imesta, miks meil vähemalt paari nädala jooksul uni “valel” ajal tuleb või miks närv krussi kisub. Kui ikka poliitikud ja ärimehed on päikesele ette näidanud, kus tema koht peab olema, siis meie asi on sellega leppida.