Repliik: Keelud piiravad otsustusvabadust

Selle aasta jooksul on meie ühiskonda raputanud mitmed vastakad ja halvasti läbi mõeldud keelud, mis tekitanud ühiskonnas palju paksu verd. Kas tegemist on „valitsejate” siira sooviga muuta meie elu puhtamaks, lihtsamaks ja turvalisemaks — või on siin mängus hoopis muud ja mitte nii ausad, ütleme otse: ärilised põhjused?

Esimesena tabas meid baaride, lokaalide, kõrtside ja muude lõbustusasutuste suitsetamiskeeld. Asi on iseenesest hea — ei pea enam istuma suitsuhaisu sees, riietele ei jää lehka külge ja kadunud on lämbumisoht. Keeld oli ju muu hulgas mõeldud inimeste kaitsmiseks passiivse suitsetamise eest, et ka mittesuitsetajad ei tunneks end ahistatuna ja võiksid samuti baaripralletamistest osa võtta.

Tulemus — tervis võitis, aga kaotajaks jäid väiksed baarid, millel pole üleliigseid tuhandeid „kõigile nõuetele” vastava suitsuruumi väljaehitamiseks. See tähendab, et suitsetajad aetakse tänavale, selle all kannatab aga tänavate puhtus ning ümbritsevate majade elanikud, kelle kodurahu häiritud. Suitsetajad sülitavad ja loobivad konisid maha, muutes niigi mitte kõige puhtama linna veelgi räpasemaks.

Järgmisena tabas meid alkoholimüügi piirang. Samuti igati mõistlik asi — jah, alkohol ei tohi olla ööpäev läbi kättesaadav. Põhjused on teada-tuntud: inimesed võivad napsise peaga rooli istuda, et poest lisa tuua, ja teevadki seda kahjuks liigagi tihti.

Kuid päevasel ajal võiks asi ju liberaalsem olla. Iga keeluga võib kaasneda vastureaktsioon. Kui enne inimesed teadsid, et nad saavad õhtul poest oma napsi kätte, siis nüüd minnakse otse pärast tööd poodi ja ostetakse „ette” — rohkem kui vaja, nii-öelda igaks juhuks. Ja poodides tekkisid hiigeljärjekorrad, ei ole enam võimalik õhtusel ajal lihtsalt saia-piima järele minna, kui pole küllalt aega ja külma närvi.

Nii et taheti piirata küll alkoholitarbimist, kuid saavutati vastupidine tulemus: joomine mitte ei vähenenud, vaid jäi samal tasemele. Tõenäolisem kui vähem jooma hakkamine on aga hoopis see, et lähitulevikus tarbimine hoopis suureneb.

Inimestelt ei tohi ära võtta valikuvabadust ise otsustada. Väljapääsuks oleks hästi läbi mõeldud otsused — terviklik alkoholipoliitika. Seda pole praegu ei Tallinna linnal ega Eesti riigil. Keelud ei pruugi eesmärki lähemale tuua, kuigi neid on kehtestada kergem kui välja töötada mitmekülgset probleemilahendust.