Akadeemik Mihhail Bronštein kinnitas muidugi, et muulased on kaotanud usu Eesti valitsusse ja paanika sai võimalikuks sellepärast, kuid minu hinnangul on ennemini tegemist info puudumisest johtuva paanikaga.

Integratsiooni eest vastutavad ametnikud peaksid nüüd kiirkorras korraldama kampaania stiilis, et Eestis toimuva kohta saab parimat informatsiooni Eesti meediast. Kui eestikeelse meedia jälgimine käib üle jõu, siis vähemalt riigile lojaalse meedia, nagu Raadio 4 ja ETV venekeelse „Aktuaalse kaamera“ jälgimine ei tohiks küll ühelegi muulasele liiga raske olla.

Ei ole paremat võimalust kellelegi midagi selgeks teha kui tema enda isikliku rahakoti kaudu. Ja kui vahetada raha välisvaluutasse ja siis tagasi, siis on rahaline kahju selge. Näiteks valuutavahetusketis Tavid — mille juht tunnistas, et muukeelsed ostsid nende kontorid sulavaluutast tühjaks — on euro standardne müügikurss 15,687 krooni, ostukurss aga 15,6 krooni. Seega kaotasid sealt paanika ajal eurosid ja nüüd tagasi müüvad inimesed euro kohta 8,7 Eesti senti, mis võib suuremate vahetussummade puhul tähendada arvestatavat hulka mahavisatud raha.

Võib-olla tuleks mõnel ametkonnal organiseerida enne veel natuke majanduslikku paanikat muukeelse elanikkonna seas, et neile tõesti kohale jõuaks: kohalik meedia räägib õigemat juttu, ei maksa uskuda kuulujutte ja propagandat.

Kampaaniad stiilis “Ära paanitse, kuula Raadio 4”, “Meie räägime õigust Eestis toimuva kohta” või “Enne otsustamist kuula meid” peaks päevakajaliselt vägagi hästi peale minema. Kui eesti keele õppimise kinnimaksmine ei ole soovitud tulemust andnud, siis tuleks proovida inimestele lähenda nende isikliku raha kaudu ja värskete emotsioonide valguses.

Tegelikult on kurb, et muulaste mentaliteet on jäänud 90. aasate algusesse, kus hoiti raha valuutas kodus parketi või vanni all, sest ei usaldatud panku, mis üksteise järel pankrotistusid. Ent võib ju ka olla, et vahetamisele läinud oli nn must raha, mis on inimestel käes ja mida ei julgeta kellelegi näidata maksuametihirmus.