Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing arvab, et üldiselt elab Eesti inimene uuel aastal paremini kui lõppenud aastal. Loodame, et nii see on, kuid kas praegu ei oleks kõigil avalikkuse ees esinevatel inimestel siiski põhjust rääkida üha ettevaatlikusest ja säästmise vajadusest, mitte lohutada inimesi pehme maandumise teooriaga?
Ka Josing soovitab keelduda igasugu vidinaid mõttetult kallilt ostmast. Ja võib-olla toobki majanduslik tagasiminek hinnad maa peale tagasi. Odavmüügid algasid juba aasta lõpus, ma ei mäleta, et varem oleks kohe pärast jõule kaupu poole võrra alla hinnatud. Kas mõne nädala pärast on siis juba 80 protsenti hindadest ära lõigatud? See oleks väga tore.
Kui rahval lihtsalt ei ole raha, et kallilt osta, siis on lootust, et kestvuskaubad muutuvad odavamaks. Muidugi, kui kaupmehed ei looda kasumi samal tasemel püsimist ja ostmise vähenemist üritatakse kompenseerida kõrgemate hindadega. Majanduslikult tundub ikka mõttekam müüa pigem palju ja odavamalt kui vähe ja kallilt. Seega võib majanduslikust surutisest isegi mingit tolku olla.
Sõnad sõnadeks, sest sõnad ei paista Eestis eriti mõjuvat. Meedia on minu arvates küllalt palju rääkinud SMS-laenude kasutamise mõttetusest, kuid mõnel hinnangul väljastati neid möödunud aastal umbes 500 000 000 krooni ulatuses. Järelikult raha Eestis veel jätkub. Kui tõepoolest jäävad tagasimaksmisega jänni vaid vähesed, siis leidub küll ja küll ressursse, mille eest kallinenud toitu ja kütust osta.
Aga lootust on: inimesed ei eelda enam sissetuleku püstloodis suurenemist ja ehk korrigeerivad ka tarbimisharjumusi. Kui mõni ikka aru veel aru ei saa, et tuleks mustemateks päevadeks midagi kõrvale panna, siis ei ole midagi teha, räägitud on küllalt. Seega — head säästuaastat!
