Nädalavahetusel, kui mu lasteaianädalast väsinud põnn pisut kauem magada otsustab ja esimesel puhkepäeval silmad lahti lööb, on saated tema jaoks lõppenud. Pärast lasteekraani algab „Maahommik“. Ometi ärkab minu teada just selle saate sihtgrupp eriti vara — talitused ja tööd ju ootavad. Järelikult: lasteekraani eetriaja võiks „Maahommiku“ omaga ära vahetada.

Siis veel ei saa ma aru sellest, et argipäeviti on lastesaade „Saame kokku Tomi juures” eetris juba kell 17. Öelge mulle, palun: milline laps on juba kell viis lasteaiast kodus on, kõht täis ja ise mugavalt diivanil keras, et vaadata tunnikese jagu laste päris oma saadet? Mina sellist last ei tea. Tavaliselt on nad sellel ajal veel lasteaias, emad-isad parasjagu järele tõttamas. Suuremad hakkavad tasapisi trennidest ja huviringidest koju jõudma jne.

Kui ma töölt varem ära läheksin, lapse lasteaiast rabaksin ja vinges tempos koju kihutaksin, siis saate lõppu saaksime teinekord vist näha küll. Aga enamasti ei jõua, ei taha ka hullult joosta. Õnneks on kell 19:05 „Tom ja Anni“ teist korda eetris. Asi seegi.

Olgu öeldud, et mu laps ei ole mingi telekasõltlane. Praegu pakutavast menüüst õnnestub tal vaadata paarkümmend minutit Tomi-Annit ja pühapäevahommikusi lastefilmi. Kõik.

Igati positiivne oli nädalapäevad tagasi lugeda uudist uue lastesaate ekraaniletulekust. Positiivne oli see uudis hetkeni, mil märkasin saate eetriaegu: „Saated on Kanal 2 eetris 11., 18., 25. novembri ning 2., 9. ja 16. detsembri hommikul kell 8.30.” Järelikult jäävad nägemata needki. Ent erakanalite puhul pole vähemasti maksumaksja ehk siis minu enda raha mängus.

Küsimus jääb: kas siis lastesaated ongi vaid suvalised augutäitjad? Et paneme aga kavas sinna, kus ruumi on? Võiks ikka selle peale ka mõelda, et lapsed neid vaadata saaksid.