Rene Tammist: Politikaanide võimust
See, ühe maailma juhtiva politoloogi poolt välja öeldud mõte aitab meil mõista, kuidas on juhtunud nii, et Eesti riiki juhivad erakondade „tagatubade” üksikud väljavalitud. See tees selgitab ka teisi protsesse, mis Eestis aset on leidnud nagu võimu koondumist täitevvõimu kätte, parlamendi marginaliseerumist, omavalitsuste isevalitsemise rolli vähendamist, iseteadliku, julge ning ettevõtliku ametkonna tasalülitamist, tagatubadele kuulekate poliitbroilerite esilekerkimist, julgete ning ühiskonda edasiviivate ideede puudumist poliitilises debatis, ühes sellega ka keskpärasuse võidukäiku.
Ometigi pole meil asjad ju alati sedasi olnud. Veel kümme aasta tagasi nägi meie riik välja hoopis teistsugune. Ministeeriume juhtisid julged ja algatusvõimelised ametnikud, kes ei häbenenud öelda „härra/proua minister, te eksite!”. Edutamise aluseks oli kompetentsus ja julgus oma ideede eest seista, mitte aga lojaalsus mingile poliitilisele klikile. Poliitiline debatis domineerisid julged ja innovatiivsed ideed, mitte labased katsed valijaid peenraha eest ära osta.
Väga mitmeid riigi haldusfunktsioone teostati omavalitsuste või siis maakondade tasandil ja toonastel maavanematel oli täita oluline ja vastutusrikas roll. Parlamendiliige olla tähendas võimalust asju muuta ning parlamendiliikme roll ei piirdunud vaid pelga käe tõstmisega ja erakonna ladvikule järele koogutamisega.
Kuidas siis jõudsime sinna, kus me täna oleme?
Mitmetele protsessidele andis tõuke või siis hoo sisse 1999.a. märtsis võimule tulnud kolmikliit. Ametnike sundparteistamine sai õige hoo sisse Keskkonnaminister Heiki Kranichi eestvedamisel, kes üleliigse innuga hakkas tagasi pöörama endise ministri Villu Reiljani ajal alustatut. „Hiiliv” halduseform, kus võim omavalitsuste ja maakondade tasandilt nn nelja regiooni või siis hoopis Tallinnasse hakkas koonduma sai alguse ka just siis. Erakondade „tagatubade” ning koalitsiooninõukogu muutumine poliitiliste debati kohtadeks sai valdavaks just kolmikliidu ajal, ehkki seda praktiseeriti ka varem. Valijate äraostmine ning ühele-kahele lubadusele keskendumine tuli veidi hiljem kui Vene kriisi mõjud üle olid elatud ning majanduskasv lubas igal järgneval valimisel järjest suuremaid pudrumägesid ja piimajõgesid kokku lubada.
Mõnda aega tundus, et kõik ongi nii nagu peab. Riigil läks hästi, inimestel läks hästi ja kuigi poliitikud ajasid ühiskonnast üha irduvamat juttu, siis sellest eriti ei hoolitud, peaasi et kõigil hästi läks. Kuivõrd kõigil üha paremini läks siis tundus, et küllap need, kes võimul on, teavad mida nad teevad ning seega võis neile võimu veelgi juurde anda. Kõigile tundus, et röögatu rõõmupidu jääbki kestma ning sellest johtuvalt kadus ka vajadus radikaalsete muudatuste, uute ideede ja julgete inimeste järele. Võimulolijatel puudus ka vajadus oma tegusid selgitada, sest nende ilmeksimatuse garant oli kiire majanduskasv.
Kuni ühel hetkel saabus tõehetk ja selgus, et Eesti polegi maapealne paradiis. Illusioon purunes. Masu tulek tekitas taaskord vajaduse võimulolijatel oma tegusid selgitada. Selle tõdemuseni jõudmine on läinud väga vaevaliselt. Samuti tekkis loomulik vajadus uute ja julgete ideede ning nende väljapakkujate järele. Ent vahepealsed aastad olid teinud oma töö. Ametkond oli ära hirmutatud ning erakondades olid kohad sisse võtnud poliitbroilerid. Poliitilise debati väljatoomine tagatubadest aga osutus võimatuks.
Kuidas siis kujunenud patiseis ületada, et riik taaskord normaalselt toimida saaks?
Tõenäoliselt tuleb alustada just sellest tarkuseterast, mille nimekas ühiskonnateadlane isiklikust valusast kogemusest poliitikas omandas – võimu tuleb teadlikult laiali jagada. Tsentraliseerimise asemel tuleb detsentraliseerida, tugevdades omavalitsuste rolli, tulubaasi, haldussuutlikkust ja luues maavalitsuste asemele otsevalitavad maakondlikud omavalitsused. Huvigruppide kaasamine peab muutuma sisuliseks mitte formaalseks ning võimaldama neil ka reaalselt otsustes kaasa rääkida. ID kaart kombineerituna digitaalallkirjaga võimaldab meil aga luua otsedemokraatia eksperimente. Parlamendi rolli tugevdamise eest saavad seista ainult parlamendiliikmed ise, sest mitte ükski teine mõttekoda ei suuda seadusandjat asendada. Kaaluda võib parlamendireformi, eesmärgiga poliitikasse tuua uusi inimesi, näiteks muutes parlamendi kahekojaliseks ja kehtestades eri kodades erinevad mandaatide pikkused ja valimiskorra selliselt, et ka erakondadest sõltumatutel oleks võimalik mandaat saada. Ent viimasesse mul erilist usku pole. Kindlasti on ka teisi huvitavaid võimalusi, kuidas poliitikat avatumaks ja läbipaistvamaks muuta.
Ma pole ka nii naiivne arvamaks, et tänased parlamendierakonnad neid protsesse ümber hakkavad pöörama. Osades erakondades nagu IRL, SDE ja Rohelised on demokraatia-alge pisut tugevam, ent see ei pääse domineerima ning valitsevaks on printsiip, kes võimust vabatahtlikult loobub on loll ja ei vääri vastutust. Leian, et neid protsesse saavad muuta ainult julged, uuendusmeelsed ja algatusvõimelised inimesed sirgeselgselt oma arvamust nii ametkondades kui erakondades välja öeldes, olemasolevates erakondades muutusi nõudes või siis uusi erakondi asutades, kodanikeliikumisi algatades ja oma tõekspidamiste kaitseks ka tänavale tulles. Poleks üldse paha kui Ühtse Eesti sotsiaalteater järgmisel nädalal annaks tõuke rahvaliikumise tekkimisele, mis erakondadele meelde tuletaks, kes selles riigis kõrgema võimu kandjaks on.
