Rein Ruutsoo: “Sätisfikatsiooni” igatsuse needus

Erutatud vastukajad, mis järgnesid Harju maakohtu otsusele, pole mitte ainult kohtulahendi ootamatuse peegeldus. Iseloomustades kohtuotsust kui õiglustunnet sügavalt riivavat, sõnastas Mart Laar midagi väga olulist Eesti poliitika ja poliitikute kohta. Mida me siis ikkagi tahame?

Suure osa Eesti poliitikute karjäär pole üles ehitatud mitte tulevikule, vaid eestlaste traumade ekspluateerimisele ja riivatud õiglustundele, olgu see seotud siis ülekohtuga 40-50 aastat tagasi või sellega, kuidas idanaaber meie elu peale peale pöörata proovib.

Mart Laar ise on näide sellest, kuidas ajaloolist õiglustunnet püütakse korvata heroiliste kirjeldustega võitlustest, mille tules niideti 1944. aastal Narva ääres maha tuhandeid venelasi, või Sinimägede sangarite vapruse ülistamisega. Mütopoeetilise „Tuulepealse maa“ tunnuslauseks seatud, kuid ajalooga vähe ühist omav õõnsalt kõlav fraas „Ära tegime!“ kuulub samasse lavastuste ritta, mis seatud reaalseid kaotusi leevendama.

Neli provokaatorit on väikesed tegijad

Nii pandi ka need kohtupinki veetud neli provokaatorit — kes on lõpuks väikesed tegijad — personifitseerima ilmselt seni ikka veel löömata vaenlast. Nüüd aga libisevad need rahvavaenlase sümboolse hukkamise maskotid käest. Peatage kohus!

Valitsuspoliitikuil on raske oma pettumust varjata, sest „võiduka lõpu“ eesriie ei langenud. Seda kohtuvõitu oli hädasti vaja. Need (jälestus- ja) mälestusväärsed ööd olid aruka poliitika mõttes ju armetu lüüasaamine. Laastav konflikt oli vigase ja tulevikuta poliitika märk. Rüüstati kesklinn, mille kulud jäävad kulud meie, st rahva kanda, ent sotsiaalsetest kuludest on parem mitte rääkida.

Valitsusjuht, täis hirmu, et inimeste terve mõistus pöördub tema vastu, mattis kõiki teised — nagu ka Tallinna linnapea, keda isegi ei informeeritud kavandatavast — laussüüdistuste alla. Kannatanute nördimust kanaliseeris ta osavalt uhke „sätifikatsiooniga“, karmi kättemaksu lubadustega.

Manipuleerimise usutavaks muutmiseks asus Ansip isegi kohtu rolli — lubatud viis ja rohkemgi aastat tõid rõõmupisara palgele ja pidid täitma hirmuga ka mässule kaasatundjaiks tehtud punaprofessorid. Mart Laari aprillimässu võrd1us 1924. aastaga pidi poliitilised äpud asetama kangelaste rolli.

Marju Lauristini mure, et poliitikute seas võib jälle vallanduda „vaenlase“ otsimine, ja Andres Herkeli nägemus, et vastutus kohtu näiva ebaõiguse eest kallatakse naabrimehe kaela, on tõsine. Vastasseisu uuele eskalatsioonile näitab seik, et „võitja“ poole autodele on taas tekkinud Georgi lindid.

Oleme hoopis nõrgemad kui aprillis 2007. (Veekahurite hulga mitmekordistumisega kiitlejad eksivad.) Aprilli suurim kaotus oli, et uhuti ära suur osa Eesti-sõbralikust mitte-eestlaste eliidist. Argisuhete lojaalsed võrgustikud on olnud meie ühiskonna stabiilsuse peamine tagatis.

Naabri-Vasjale pudeliga külla?

Tuleb nõustuda Oudekki Loonega (Vikerkaar nr 8), et poliitikute provotseeritud konflikt ei eskaleerunud vaid tänu sellele, et keskmine mitte-eestlane ei solidariseerunud paarisaja löömamehega. Dmitri Ganini hukkumine ei vallandanud pikka kriisi, mis järgnes 15-aastase noormehe surmale Kreekas. Kümnete tuhandete rahumeelsete protesti vastu oleks niigi ressursside nappuse piirile jõudnud Eesti riik olnud ilmselt palju abitum. Lääs poleks siin meie poolele asunud.

Kuid kasvav ebakindlus sünnitab protesti ja töötus viha. Kuidas valib see, kel — Marxi tsiteerides — pole „kaotada midagi peale ahalate“? Kõigi mitte-eestlaste (naabrimeeste) provokaatoritega ühte patta panek on just see poliitika, mille panustab Venemaa.

Aprillikriisi järel kutsus rektor Rein Raud üles kinkima üksteisele lilli. Ma ei arva, et naabri-Vasjale peaks tingimata kohe pudeliga külla minema, aga temast vaenlase tegemine on halvim, mida me meie Eestile teha saame.

Eesti on taas valikute ees. Sätisfikatsiooni ihalejad tahavad, et kohus hindaks tõendeid poliitiliselt — vastavalt „saastatava“ rahvuse palgele ja kohtusaali toodute poliitiliselt „vaenulikule olemusele“. Tegelikult oleme olulisemate valikute ees kui nende tühiste tegelaste saatus. Poliitikud aga ihkavad homset võitu — ja valimisvõitu.

Lõplikku võitu — nii vastane ei tõuse kunagi — pole olemas. Ühe kahjurite kõrvaldamise ajastu oleme kord juba läbi teinud. Läheksime uuele ringile hoopis halvemalt positsioonilt. Meie vastus saab olla vaid Eesti vastaste hulga vähendamine.