Kriisist väljatulemise eelduseks – nagu igasuguse edu eelduseks – on õppimine (laias mõttes tagasiside), olukorra täpne hindamine koos tehtud vigade parandamisega.

Koalitsiooni kaitsmiseks kasutatava võtte – vastutuse laialimäärimise – hind on kõrge. Kui Eesti demokraatiaga oleks kõik korras, võiks selle retoorikaga – kõik oleme süüdi – ju kuidagi leppida. Kuid ka president ise teab väga hästi (on seda ka väljendanud), et Eestit iseloomustab parimal juhul postkommunistlik (nüüdseks oligarhiline) eliididemokraatia.

Siinkohal solidariseerun nende arvukate töö kaotanute, laenuvõtjate ja teistega, keda parteipropaganda ja reklaam on aastaid halastamatult vägistanud lubadusega kohe-kohe jõuda Euroopa viie rikkama riigi sekka. Väga nappide turumajandusühiskonna kogemustega inimesed on abitus olukorras. „Riskid” on aga müügimeestel alati „väikses kirjas”.

Mina isiklikult ei tunne end kuidagi vastutavat tegude eest, milles ma osaline pole. Veelgi enam – ma ei tunnista end osaliseks ja vastutavaks poliitika eest, mille vastu olen kõigi võimaluste piires protesteerinud.

Vägistatu on süüdi?

Ansipi valitsust rehabiliteeriv sisendus – me kõik oleme süüdi – polnud uus. Ultraliberaalse valitsuse rehabiliteerimisega alustas Ilves juba nn aprillikkriisi järel ja arendas selle kontseptsiooniks uusaastakõnes. 31. detsembril 2008 valitsusele jagatud indulgentsid on mürgiseid vilju juba kandnud. Kaks viimast kuud nn teerullipoliitikas on Eesti ajaloos vist küll kõige mustemad.

Demokraatia mõte on muuta valitsemine läbinähtavaks: suurendada vastutust ja võimaldada kindlaks teha süülisust. Kui kõik vastutavad võrdselt, siis pole esindusorganite valimistel mõtet. Koos mandaadiga antakse ka vastutus (mõnes riigis vastutatakse ka oma isikliku varaga). Kui kõik vastutavad võrdselt, siis pole tähtsust ka valitsuse moodustamise vastutusel, kodanikele antud lubadustel jne.

Parteid ütlevad ju valitsust moodustades selgelt: „Võtame vastutuse.“ Meie usaldame selle alusel oma elusaatuse, lapsed jm nende kätte. Ja nüüd rehabiliteerikse Suur Peeter, kes on Väikese Peetri koti tühjaks teinud.

Ansipi valitsus pole mingi „üldrahvalik valitsus”. See on kaks aastat viinud ellu täiesti ühemõttelist, selge profiiliga ideoloogiat ja poliitikat. Eesti pole mitte üldise majanduskriisi ohver, vaid ka valitsuse poliitika toode. See poliitika on naeruvääristanud inimkapitali investeerimist, sotsiaalsete garantiide loomist (erandiks on emapalk).

Nagu vägistatu pole süüdi selles, et teda on vägistatud, pole mina süüdi selles, et olen olnud sunnitud taluna Ansipi valituse poliitikat.

Ilves toetab Ansipi-Laari püha üritust

Eesti ühiskonnas on dialoog juba ammu asendunud diskursiivse vägivallaga. President on ise loosungi „Kommarid ahju“ esitajate kiitmisega legitimeerinud verbaalset vägivalda. Valikuliselt ühiskonda lõhestava „antikommunistlik” retoorika nuga lüüakse selga igaühele, kelle eriarvamust on vaja maha suruda.

Kas tõesti vastutavad tänase päeva hädade eest ka need sotsiaalteadlased, keda valitsuse ministrid, sh peaminister on meedias mõnitanud kui ebakompetentseid, keda presidendi mittekooseisuliline nõunik on halvustanud punaprofessoreina selle pärast, et nad julgesid ennustada aprillikriisi?

Kui president väidab, et Tallinna rahvahääletuse tulemused olid „ette teada”, siis oleks huvitav teada, millised on presidendi allikad. Mina ei tea, et oleks mingi sõltumatuid uurimusi. Halvem on aga see, et jõukatsumisel, mida esitatakse eelkõige vaid linna ja Toompea vastasseisuna, on sügavalt rahvuspoliitiline värving, mida ka Kadriorus peaks märgatama.

Selles mõttes pole Toompeal seadustega tehtavad manipulatsioonid kaugeltki ohutud. Mart Laar võib ju hoobelda, et toetab hetkel „parlamentaarset sigatsemist“ (kommenteerides võrdõiguslikkuse seadusega manipuleerimist), kuid president jätab märkamata, et mitte-eestikeelses pressis hinnatakse seaduse väänamist võrdõiguslikkuse peale sülitamisena.

Nende probleemide ignoreerimise kõrval, ränka retoorikat kasutades ja kuulujuttudele toetudes valis president ühemõtteliselt poole. Mitte-eestlaste järeldus on üks: president toetab Ansipi-Laari „püha üritust”. Kahe poliitilise leeri – mustad ja valged – vastuolu süvendamise hind majanduskriisis võib olla väga kõrge.

Ulrich Beck hoiatas 1985. aastal sellise ühiskonna tekkimise eest, kus valitseb „kollektiivne vastutamatus“, kuna see n-ö määritakse laiali: kõik on süüdi ja samas pole keegi süüdi. See hoiatus peaks olema tõsiseltvõetav ka Eestis. Valitsev ideoloogia – ultraliberalism – on vähemalt selleks korraks kaotanud, seda tuleb tunnistada lõpuks ka meil.

Eesti riik on kurvas seisus just kauboikapitalismi ja oligarhilise maksupoliitika tõttu. Rahval on õigus nõuda vastustuse võtmist – mitte ainult sotsiaalministrilt, vaid ka „suurmeistreilt“. Sellega avaneb „uue kursi“ võimalus. Vastutuse tunnistamine on sotsiaalse õppimise eeldus, vastustuse võtmine aga poliitilise kultuuri arengu tingimus.