Koppeli meelest on demograafiline kriis, võlakriis ja kõik need teised kriisid tulenenud sellest, et Euroopas ei ole arvestatud turujõududega, mis on tema sõnul “sama paratamatud nagu gravitatsioon”.

Väidan, et need kriisid on tekitatud just nimelt turumajandusega kaasnevate protsesside poolt.

Tänase lääneliku elukorralduse kriis on esmajoones ja põhiliselt nende väärtuste kriis, mida turumajandus inimestele reklaamide, elustiilimudelite ja suure osa popkultuuri kaudu on peale surunud.

Miks on nii, et mida kõrgem onühes riigis elatustase, seda väiksem on seal sündivus? Kindlasti mitte sellepärast, et vaesemates maades on odavam lapsi kasvatada. Pigem ikka seetõttu, et naised lükkavad sünnitamist edasi, ja seda mitmel põhjusel: seetõttu, et kardavad pausi tõttu maha pudeneda karjääriredelilt ning langeda vähem edukate hulka, kuid võib-olla ka seetõttu, et hoolitsus laste eest ei sobi kokku nende elustiiliga.

Nii hirm konkurentsivõime kadumise pärast kui ka kalduvus teostada end tarbimise läbi on otseselt turumajandusliku ühiskonnakorralduse tingitud. Ometi peaks soov saada lapsi olema ühildatav täiesti kiiduväärse sooviga ennast professionaalselt teostada ning peaks olema ühiskonna kui terviku huvides, et võimalikult suuremal hulgal naistest selline võimalus oleks.

Võlakriis? Kas selle taga ei seisa suuresti mitte pankade huvi panna inimesi endast sõltuvusse ning nende omavaheline võistlus, kes suudab laenata rohkem ja odavamalt? Loomulikult apelleerivad ka nemad selle eesmärgi saavutamiseks inimeste soovile tarbida kohe ja palju, mitte hiljem ja vastavalt oma reaalsetele võimalustele. Võime muidugi arutleda, kas soov tarbida kohe ja palju on inimesele loomuomane sõltumata välistingimustest või on see teatavat liiki väärtuste skaala poolt rõhutatud ja esile kergitatud. Kuid sisendus, et see on ka tegelikult võimalik, tuleneb kindlasti ja ühemõtteliselt turumajanduslike institutsioonide loogikast.

Mis puutub tööturu kriisi, siis on arenenud riikide elanike palgaootused selgesti seotud kõrgendatud vajadustega. Tänapäeva inimene ei vaja riideid mitte niivõrd kaitseks külma eest, kuivõrd oma sotsiaalse staatuse osutamiseks, see viimane aga osutab, kui hästi on ta turumajanduslikus ühiskonnas toime tulnud ning avab talle seeläbi uusi võimalusi. Sama teeb elukoht prestiižses linnajaos. Ning need on veel tegelike vajaduste jätkud ning iseenesest ei ole neis midagi halba, kui need ei muutu elu ainueesmärgiks.

Aga juba ammu on veenvalt osutatud, et kaasaja inimese vajadused on suures osas kunstlikud ning tekitatud just nimelt turumajanduslike institutsioonide poolt, et panna teda suurema innuga endi heaks tööle. Nii on terve hulk järjest suuremas hulgas kodudes endale kohta leidvaid asjandusi suhtes oma maksumusse üsna kahtlase tarbimisväärtusega, küll aga kohendavad omaniku enesetunnet.

Kuidas on see juhtunud? Nimelt turumajanduse reeglite järgi. Omavahelises konkurentsis ei ole edukamaks osutunud mitte ainult need firmad, mis on suutnud rahuldada inimeste olemasolevaid vajadusi paremini või odavamalt, vaid ka need firmad, mis on suutnud neid vajadusi juurde luua, nii et lõpptulemusena võivad inimesed enne uue toote müügiletulekut seda lausa öö otsa poe ukse taga järjekorras oodata.

Sestap pole ka midagi imestada, et noorte inimeste ootused elule seonduvad kiire liikumisega püramiidi tippu, mitte aeglase kulgemisega mööda järkjärgulist trajektoori. Ärgem jätkem mainimata ka ökoloogilist kriisi, mille on samuti põhjustanud järjest suurema hulga inimeste soov ja vajadus järjest rohkem ja paremini tarbida. Soov, mille rahuldamine on aidanud turgudel laieneda ja pidevat (üle)tootmist käigus hoida.

Toorest jõust ei piisa

Teisisõnu: nende erinevate kriiside praegused põhjused on strateegiad, mis kunagi aitasid üle saada eelmistest pudelikaeladest. Inimeste ahvatlemine pikaajaliste laenude kütkesse on olnud kasulik nii pankadele kui ka näiteks ehitusele ning motiveerinud suuremale tööpingutusele, väiksem sündivus hoidnud parimas eas naised aktiivselt tööturul.

Nende nähtuste negatiivne mõju süsteemile kui tervikule on olnud pikaajalisem ning hakanud alles praegu päriselt kohale jõudma. Väga naiivne on arvata, et neist probleemidest on võimalik üle saada toore turumajanduse taaskehtestamisega (mis oleks võimalik ainult pehme diktatuuri abiga, sest oma valikuvabadustega harjunud inimesed muidu neist vaevalt oleksid nõus loobuma). Ning eneseteostus töö kaudu ja kiiret tulu ootamata on turumajanduse ideoloogiaga põhimõttelises vastuolus, sest ei sea rahas mõõdetavaid väärtusi esikohale.

Mis puutub aga kultuuri ja hariduse kriisi, siis seegi on meil tõepoolest olemas, kuid sisu poolest täpselt vastupidine Koppeli kirjeldatule. Paljud inimesed on hakanud pidama haridust millekski muuks kui see sajandite vältel on olnud. Mitte isiksuse orgaaniliseks koostisosaks, vaid instrumendiks mingite teiste (ja kellegi teise) eesmärkide saavutamisel. Kahtlemata on tehnoloogilistel teadmistel ülioluline roll mistahes kultuurikeskkonna normaalses toimimises, kuid ükski ühiskond ei ole seni saanud pikemas perspektiivis hakkama ainult tehnoloogiliste teadmiste abiga.

Kui ei ole käibel parimal teadmisel põhinevaid ja vaidlusele avatud vaateid maailma toimimise ja inimese koha üle selles või ei diskuteerita kogukonna mineviku ja identiteedi üle, võtavad tühiku üle fundamentalistlikud ja humanitaarteadmistest ära lõigatud kogukonnale lihtsaid selgitusi ja loosungeid pakkuvad diskursused. Pikemas perspektiivis need stabiilset arengut ei toeta. Ja see on eriti ohtlik siis, kui senine süsteem ei suuda enam toime tulla nende ülesannete lahendamisega, mida inimesed traditsiooniliselt temalt ootavad.

Lääne tsivilisatsioon on püsinud esmajoones tänu võimele pidada enda sees ja oma liikumissuundade üle laiapõhjalist ja mitmetahulist diskussiooni ning sellele vastavalt ka tulevikuplaane teha. Aeg-ajalt ja just kriisiolukordades on jäänud peale ka hulkade eest kõiki olulisi otsuseid teha himustavad  ja rahvast teadmatuses hoidvad suured juhid, kuid mitte kunagi pole nende tegevus andnud lubatud tulemusi. Inimühiskond lihtsalt on nii keeruline, et lihtsate retseptidega teda ei muuda. Vähemasti mitte paremaks.