Rein Lang on põhiseaduse vastane

Meie austatud justiitsministri teod ja sõnavõtud on viimasel ajal olnud enam kui kaheldava väärtusega. Jättes kõrvale tema lakkamatu sõja sõnavabaduse vastu (veebikommentaaride vastane kampaania, pidev püüe kõiksugu infot salastada ning nüüd siis see allikakaitseseadus) ei saa jätta tähele panemata, et härra justiitsminister ei tunne põhiseadust ning seaduste ehitamise põhimõtteid Eestis.

Nimelt on seadused kirjutatud hierarhilisel moel – üldisemalt detailsemale ning olulisemalt väheolulisemale. Sestap - kui näiteks ühe seaduse sees peaks tekkima kahe paragrahvi tõlgendamisel vastuolu, tõlgendatakse olukorda varem kirjeldatud paragrahvi kasuks.

Kui nüüd võtta vaatluse alla Eesti põhiseadus, siis ütleb § 1 järgmist: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“. Põhiõigused, vabadused ja kohustavad tulevad selle järel II peatükis, kusjuures § 17 sätestab, et „Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.“

Miks ma sellest räägin? Aga selle pärast, et 18. märtsil oli Postimehe artiklis Rein Lang öelnud järgmist: „Rein Langi sõnul leiab tänane ajalehtede liidu juhtkond millegipärast, et au ja väärikuse kaitse on märksa ebaolulisem kui sõnavabaduse kaitse.“

Eelpoolkirjeldatust tulenevalt saab väita, et see pole mitte ajakirjanike liidu juhtkonna arvamus, vaid Eesti põhiseadusest tulenev õiguste ja vabaduste hierarhiline järjekord. Ehk siis demokraatia on ülimuslik au ja väärikuse üle. Kuna sõnavabadus on demokraatia vältimatu eeldus, siis on sõnavabadus igal juhul au ja väärikuse kaitsest olulisem.

Sestap kutsun justiitsministrit, kes on korduvalt seadnud muud teemad sõnavabadusest kõrgemale, ise tagasi astuma.