Ray Astero: Riik kasutab kodanikuühiskonna arsenali tuumapropagandaks
Saksamaa liidukantsler, võib-olla ajendatuna soovist tekkinud olukorrast poliitilist kasu saada, võib-olla soovist rahustada rahvast, võib-olla aga siirast murest keskkonna pärast, on teatanud, et riigi tuumajaamad läbivad põhjaliku kontrolli enne, kui otsustatakse nende tegutsemisea pikendamine. Seisatud on kõik 1980. aastast varem käiku lastud tuumaelektrijaamad. Turvakontrolle viiakse tuumaelektrijaamades läbi kogu maailmas.
Reaktsioonid, mis järgnesid maavärinast tingitud probleemidele Jaapanis Fukushimas, olid valdavalt skeptilised. Umbusk tuumaenergia tuleviku suhtes näis olevat saanud uut tuult tiibadesse. Kuid sel ajal, mil lääne tuumavastased liuglesid šokilainel alternatiivenergia paradiisiranna poole, aerutasid meie riigi tuumaenergia eestkõnelejad neile vastu, püüdes sisendada veendumust, et seesugust kohta ei ole olemas.
Uskumatu enesekindlus kiirgab isikutest, kes läbi Number 1 (Dai-ichi) varedest tõusva suitsu ja radioaktiivsete pilvekeste meid nii ajaleheveergudel kui ka liikuva pildiga meedias ikka ja jälle üritavad kallutada ütlema „jah” tuumaenergiale.
Ta tuleb niikuinii
Eesti Energia puurib auke Suur-Pakri maapinda ja leiab, et koht oleks sobiv. Kes ei tahaks siis töötada kauni vaatega saarekesel? Kuid ega siis see ainus paik ole, kuhu energiapatareid püsti panna. Akadeemik Raukas ütleb isegi, et see asukoht ei ole parim lahendus. Ühel Suur-Pakri saare kaitseks loodud veebilehel ütleb ta, et enne tuleb rahva käest küsida, kui mingeid uuringuid läbi viima hakatakse. Samas kinnitab ta meile ajakirjanduse vahendusel, et tuumajaam tuleb Eestisse niikuinii. Kas nendes väljaütlemistes ei ole midagi vastuolulist ja kust see enesekindlus?
Säärast raudkindlat uskumist ühe tulevikus aset leida võiva sündmuse tõenäosusse saavad omada vaid selgeltnägijad või inimesed, kes teavad rohkem kui nende lihtsurelikest kaasmaalased. Kahtlen akadeemiku paravõimetes, kuid julgen oletada, et tema aktiivsus mittetulundusühingu Eesti Tuumajaam asutamisel ei ole ajendatud mitte kodanikualgatusvõimest või üllast soovist algatada tasakaalustatud tuumadebatt, vaid kusagilt kõrgemalt (ja ma ei pea silmas oraakleid, vaid ikka valitsust) poolt saadud siseinfost (ja käsust?). Kolmanda sektori organisatsioonina loodud ühing kuritarvitab kodanikuühiskonna relvistusse kuuluvat arsenali. Ei ole riigi asi ajada riigi asja läbi mittetulundusühingu. Küllap on neidki, kes leiavad, et näen tonti seal, kus seda ei ole. Kuid fakt, et ühingusse on koondunud energiaäriga ja tuumateadusega seotud isikud, räägib enda eest.
Suur pesupäev
Ühes demokraatlikus ühiskonnas käivad asjad nõnda, et enne riigi ja rahva jaoks oluliste otsuste langetamist küsitakse alamatelt nende arvamust ja edasised sammud võetakse ette juba eelnevat arvestades. Meie maal käivad asjad aga nii, et enne ehitatakse piltlikult väljendades maja valmis, siis viiakse rahva enda raha eest läbi kampaania nende arvamuse kujundamiseks ja siis küsitakse rahva seisukohta, teades tegelikult juba ette, et sealt vaid soodne vastus tuleb. Ega küsitletavatele ju räägita, et katus võib mingil hetkel sisse kukkuda või et esineb risk, et seinad laiali vajuvad.
Käimas on suur ajupesu. Artikleid ja arvamusi tuumaenergia hädavajalikkusest ja ohutusest ilmub vaata et üle päev. Oma debüüdi on teinud ka humorist Kalev Kallemets, avades meelelahutuses, aga ka tuumajaama ohutuse diskursuses, ukse uutesse avarustesse. Kuid paraku ei saa tavainimene nii peenest naljast aru ja võib oma lihtsameelsuses jäädagi uskuma, et omavahel võrreldamatuid asju saab hea tahtmise korral võrrelda küll ja et Tallinna-Tartu maantee kujutab endast tuumajaamast suuremat riskiallikat.
Kas aga Tallinna-Tartu maanteed annab näiteks hõivata ja seda õhkida ähvardades sundida valitsust eraldama sadu miljoneid või võtma vastu poliitilisi otsuseid? Kas Tallinna-Tartu maantee teekattes ilmnenud pragu põhjustaks inimeste evakueerimise kümnete kilomeetrite raadiuses ja ala kasutuskõlbmatuks muutumise mitmeks inimpõlveks, kui mitte veelgi kauemaks?
Moraalne dilemma
Asjaolu, et meid ümbritsevates riikides on tuumajaamad, ei anna meile veel põhjust endalegi mõni soetada. Kui keegi tõmbab gaasiballooni juures suitsu, siis kas läidame ka ise sigareti, õigustades end sellega, et kui pauk käib, siis lendan õhku niikuinii, mis vahet siis on? Vastutustundlik inimene läheks ja likvideeriks ohuallika.
Üks pealtnäha veenev argument on tuumajaama toetajatel alati olnud selle energialiigi majanduslik soodsus võrreldes teistega. Eeldades hüpoteetiliselt, et maailmas käibki kõik vastavalt sellele, kui palju miski maksab või sisse toob, väidan vastu, et need arvutused, mida meile tõenditena esitatakse, ei kajasta tuumaenergiajaama kõiki kulusid. Suured riigid maksavad tuumaenergiale peale. Ja loobudes üleeelmises lauses seatud eeldusest, väidan, et tuumaenergia kasutusele võtmise kaalumisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mitte üksnes majanduslikke argumente.
Hoolimata tuumaenergia lobistide püüdlustest panna meid uskuma, et oleme sundseisus, ei tasu siiski nende juttu puhta kullana võtta. Jutt alternatiivide puudumisest ei hiilga isegi mitte hõbedaselt, vaid tundub lausa haisevat vale järele. Meil on võimalusi elada ilma tuumaenergiata. Küsimus on prioriteetides. Küsimus on selles, kui palju tahetakse toetada ja soodustada alternatiivenergia alaseid uuringuid ja selle valdkonna arendamist. Täna on vastus: mitte eriti.
Kas alternatiive on? Jah on — tuumavaba Eesti!
Autor on muusik ning MTÜ U-Pööre liige.
