Rauno Raal: Vastandumine jäätmevaldkonnas hävitab kasvupinnase
Süüdistamised ja huvide pidevad põrkumised on nähtused, mida sageli ka meedias käsitletakse. Kemplemine ja omakasu taga ajamine on muutnud pea võimatuks valdkonna ülese koostöö, üheskoos taaskasutamise propageerimise ja noorte harimise.
Prügi- ja pakendimajanduse kuvand tänapäeva Eestis on nagu vanades heades Ameerika filmides. Üksteise suunas kõmmutatakse justkui kurjategijate kombel, ainult et kuulide asemel on kasutusel verbaalse ja juriidilise sõja vahendid. See, et suurem osa valdkonna ettevõtetest üritab puhtama Eesti eest seista, jääb kauboikapitalistlike näidete varju. Võtame kasvõi nii lihtsa näite nagu pakendite ja jäätmete sorteerimine. Tavapäraselt arvatakse, et sorteerimisel ei ole mõtet, kuna nii ehk naa valatakse kõik ühte kohta kokku või aetakse põletusahju. Sellised arvamused teevad kurvaks. Samas aga peavad kõik jäätmevaldkonnas tegutsejad vaatama peeglisse – see on meie endi loodud pinnas ja meie tegemata töö.
Igapäevaselt on jäätmevaldkonna ettevõtted tihedas konkurentsis, olles samal ajal väga lähedalt seotud keskkonnahoiuga, mis omakorda seab meile ühiskonna poolt kõrgemad ootused ja suurema vastutuse. Eks koostööd mingil määral ka tehakse: on olemas Eesti Jäätmekäitlejate Liit ja ka taaskasutusorganisatsioonid on ühiseid projekte vedanud, näitena Eesti Pandipakendi ja Eesti Taaskasutusorganisatsiooni (ETO) väike ühisprojekt, kus kaardistasime meie mõlema partneriks olevad jaemüüjad ja kus võimalik, tõstsime ETO hallatavad paberi, segapakendi ja klaasi konteinerid jaemüüjale kuuluva pandipakendite tagastuspunktile võimalikult lähedale, et tarbijal oleks mugavam ühes kohas kõik võimalikud pakendid tagastada. Aga see ei ole kaugeltki piisav, et muuta homne päev paremaks, see ei ole piisav, sest koolis käivate noorteni ei jõua teadmine taaskasutuse hädavajalikkuse kohta.
Vanakooli kirurgi sündroom
Kuigi esimese hooga võiks arvata, et laste igakülgne harimine on riigi ülesanne ja pärusmaa, on selge, et väikses Eestis ei jõua riik igale poole piisavalt panustada, võimalike tegevuste nimistu on alati pikem kui reaalne ressurss. Sellepärast on meie valdkonnas tegutsevatel ettevõtetel ja organisatsioonidel otsene vastutus ja võimalus aidata kaasa keskkonnaalasele teavitamisele ja inimeste teadlikkuse tõstmisele. Nii meie kui igas teises valdkonnas tegutsejatel võib kergesti tekkida nö „vanakooli kirurgi sündroom“ – teame et ajame väga õiget ja head asja ning eeldame, et teisedki arvavad nii. Aga unustame, et oma tegevust tuleb lihtsalt ja arusaadavalt inimestele selgitada, tehtava olulisust rahulikult põhjendada. Pakendite valdkonna kontekstis on siinkohal paslik tuua analoogne näide jäätmete püramiidist, millest Eesti Euroopa Liidu liikmena lähtub. Kõik jäätmevaldkonna inimesed teavad seda, aga kui küsida tavatarbijalt, mis on kõige olulisem pakendite kontekstis, miks on korduskasutus ja taaskasutus kõrgema prioriteediga kui põletamine või ladestamine, siis kahjuks vastust tihtipeale ei teata. Sealjuures on jäätmepüramiidi olulisuse mõistmine keskkonnasäästliku mõtteviisi üks olulistest nurgakividest!
Alguses ei peagi palju tegema – avame lihtsalt oma köögipoole ja näitame, mis reaalselt toimub, kuhu jõuab jääde, kuhu jõuab pakend pärast seda, kui inimene on vaeva näinud ja need hoolikalt sorteerinud. Näitame, mida tähendab taaskasutus, milline on pakendite ja jäätmete eluring ning miks on see kõik oluline suures pildis. Sama oluline on koostöö ja teavitustegevuses vastandamise vältimine. Milleks kuulutada konteinerkogumise plusse ja tuua välja pandiloogika miinuseid (ja ka vastupidi!) või öelda, et jäätmepõletus on kõige õigem lahendus (või just vastupidi - nagu see oleks saatanast)? Sellised vastandlikud sõnumid frustreerivad ka kõige keskkonnasõbralikumat inimest, kelle lihtne soov on puhtas ja eluterves keskkonnas elada. Mainitud näidete taga olevatel süsteemidel on omad plussid ja miinused, samas on kõigil neil kindel koht Eesti jäätmekäitlussektoris, oluline on mitte kaotada silmist suurt pilti ja seatud prioriteete, millest kõige olulisem peaks olema maksimaalne keskkonnaalane kasu.
Oma käega katsuda
Eesti Pandipakendi jaoks on lapsed ja noored keskkonnaalase teavitustöö ja teadlikkuse tõstmise keskmes, sest just noored on kõige avatum seltskond ühiskonnast ja kõige parem kasvupinnas uutele keskkonda väärtustavatele ja säilitavatele käitumismallidele. Oleme juba aastaid viinud ellu koole kaasavaid projekte ning näeme, et lastel on soov õppida ja rohkem teada saada. Kuid ainult siis, kui me suudame noorte tähelepanu köita lisaks teooriale ka praktilise tegevusega: olgu selleks siis pakendite sorteerimise ja kogumise võistlus, ekskursioon pakendite käitluskeskusesse või võimalus oma käega katsuda vanast plastpudelist tehtud graanulit, millest valmib uue pudeli toorik. Töö noortega on aeganõudev ja peab samas olema ka järjepidev.
Eesti Pandipakendis käis ainuüksi eelmisel õppeaastal meie enda korraldatud keskkonnatunnis ja läbiviidud ekskursioonidel üle 3200 õpilase. Sel sügisel alustasime Kooliprojekti kolmanda etapiga, millele andis heakskiidu ka Haridus- ja Teadusministeerium. Nüüd loodame aktiivsete õpetajate abiga jõuda vähemalt 30 000 õpilaseni. Aga tahaks jõuda vähemalt 100 000 ja enama nooreni.
Laste ja noorte harimine ei ole ühekordne tegevus – „teeme ära ja pärast seda on maailm parem“ –, vaid järjepidev töö, mida tuleb teha üha uuesti ja uuesti. Üksi seda kõike ei jõua, aga koostöös teiste vastutustundlike organisatsioonidega on see võimalik. Puhtama ja ilusama homse nimel.
