Raul Veede: Kas õnnetud inimesed on riigi probleem?
Kui ma ei võta vaevaks oma kulutusi läbi mõelda, joomist maha jätta, uut ja paremat tööd otsida või selleks tarvilikke oskusi õppida, ei ole mul süüdistada kedagi peale iseenda.
Jah siis, kui õnnetuid inimesi on juba nii palju, et nad mõjutavad kogu ühiskonda: sel juhul tuleb lihtsalt midagi ette võtta. Inimene, kes oma eluga hakkama ei saa, on ühiskonnale koormaks; nii või teisiti tuleb temaga seoses hulk kulutusi, seepärast on mõistlik rakendada riigis selliseid poliitikaid, et õnnetuid oleks üldiselt võimalikult vähe. Päriselt ära kaotada neid niikuinii ei saa, ikka jäävad mõned melanhoolikud ja õnnetult armunud.
Võib muidugi väita, et on raske määrata, millal on inimene õnnetu, riik aga saab tegelda ainult sellega, mida võib mõõta. Tegelikult on siiski mõned täiesti selged tingimused, mis inimesed nii või teisiti õnnetuks teevad.
Koduta inimene on õnnetu: kedagi ei tee rõõmsaks, kui ta omast kodust välja aetakse. Praeguse majanduskriisi ajal on sundmüüki jõudnud nii palju kinnisvara, et selle jaoks on tehtud omaette kinnisvaraportaal.
Tööta inimene on enamasti õnnetu: meie ühiskonnas keerleb inimese elu töö ümber, tööl veedame aastate kaupa kaheksa või rohkem tundi päevas. Isegi kui sissetulekute poolest hakkama saad, jääb su ellu ikkagi auk, kui sellest oluline osa ära kaob. Töö on tihti oluline osa inimese identiteedist.
Rahapuudus ei tee samuti kedagi õnnelikuks. Kui palju on neid, kes täiendavad viimastel aastatel võlglaste nimekirju maksehäireregistris ja inkassofirmades? Iga pankrotistunud ettevõte tähendab, et rahata jäävad nii selle omanikud kui ka töötajad, firma koostööpartnerid ja omakorda nende töötajad, kõigi pereliikmed ja nii edasi ja nii edasi. Kuhjuvaid võlgu on aga aina raskem maksta.
Pereta jäädes muutub inimene tavaliselt õnnetuks. Perekonnas on meile kõige lähemad inimesed, kellega me iga päev koos elame, kes on meie jaoks kõige tähtsamad. Teatud mõttes on nad osa meist enestest. Kui juhtub midagi sellist, mis need sidemed katkestab, võtab haavade paranemine kaua aega. Mõnikord elu lõpuni. Eestis sünnib enamik lapsi väljaspool abielu, üksikemade arv on uskumatu. Samas on riigi sotsiaalsüsteem ehitatud vaikivale eeldusele, et lapsel on kaks vanemat ja vanavanemad, kes kõik teda toetavad.
Ka krooniliselt haige pole tavaliselt eriline optimist. Haigus sööb närve niigi, tõbisele pakutav tugi aga ei ole kuigi suur. Ravimid on kallid, haigla vahet käimine veel enam, töö leidmine muutub aga üha keerukamaks. Tihti murrab inimese mitte tõbi, vaid see, kui ta endaga enam hakkama ei saa.
Riigil on võimalusi neis asjus üht-teist ette võtta. Eesti tööhõiveprogrammid on seni piirdunud sadade töökohtadega aastas, psühholoogi ja suhtenõustaja abi eest peab igaüks ise maksma, üksikud võlanõustajad on tööga ülekoormatud, pankades taas pead tõstvail laenukampaaniail pole ühtki piiri, usaldustelefonid tegutsevad vabatahtlike toel. Poliitik, kes tahab midagi tõepoolest olulist teha, leiab tööd aastakümneteks.
Hiljuti kirjeldas psühholoog Tõnu Ots, kuidas tema garaaži oli kord sattunud jänes. “Ajasin jänese garaaži nurka ja tahtsin ta kinni võtta, aga järsku hüppas ta mulle kahe tagumise jalaga näkku, nii et sinikad olid silmade all.” On üldiselt teada, et nurkaaetud loom ründab. Nõnda ka inimene.
Üleminevast nädalast on meil silme ees selge näide, kui äärmuslikult võib käituda õnnetu inimene. Tööta, rahata, koduta, pereta inimene ei jaksa alati ise seda koormat kanda, tihti hakkab ta süüdistama oma õnnetuses kedagi teist. Ja kui ta murdub, muutub ta käitumine ennustamatuks: ta võib elada oma meeleheidet välja nii kodus purjuspäi nõusid lõhkudes kui ka kaitseministeeriumisse suitsupomme loopides.
Ühiskonnast ja riigist, mis on ju ühiskonna osa, oleks mõistlik ja vastutustundlik pöörata sellistele inimestele varakult tähelepanu, hoida neil silma peal ning aidata nad järjele, enne kui nad murdumispunktini jõuavad. Selles ei ole ju midagi ennustamatut, märgid on varakult näha isegi pimedale. Pealegi on meil Eestis nii vähe inimesi, et me ei tohiks neid raisata.
Selle asemel teevad Eesti poliitikud aga teiste õnnetusest enda egošõu, et korraldada pressikonverentse, kus politseist väljalüpstud informatsiooniga uhkeldada ning loopida mõttetuid süüdistusi, tõmmates paralleele ühe inimese luhtunud elu ja poliitilise terrori vahel.
Ajakirjandus omakorda laseb end peaministril tuimalt ära kasutada, ilmutamata vähimatki märki kriitikameelest, mis laseks lugejal ajalehte tõsiselt võtta. Aga see on juba hoopis teine teema.
