Alles see oli, kui Eesti Päevalehes ilmus ajakirjanik Anneli Ammase lugu sellest, kuidas ma suruvat vana tuttavat muinsuskaitseameti juhiks. Kalmu sosinale tuginedes valas Ammas muinsuskaitseameti peadirektori Kalev Uustalu paksu ja vedelaga üle.

Enne seda püüti teha minuga diili, et nimetaksin muinsuskaitseameti peadirektoriks ühe tuntud naispoliitiku. “Siis lõpevad kõik arusaamatused muinsuskaitsenõukogu ja Sakalaga,” kinnitati mulle. Saatsin sõnumitooja pikalt.

Õnneks pidas Ammase kirjeldus vastu vaid mõne tunni, sest samal päeval arutas Uustalu sobivust muinsuskaitseameti peadirektoriks kõrgemate riigiametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjon. Mees läbis komisjoni hiilgavalt, see näitab tolle leheloo väärtust.

Uus lajatus

Eilne Eesti Päevaleht tõi uue lajatuse. See, et Kalmu lugu on tulemas, oli ju teada. 11. märtsil saatis ta muinsuskaitsenõukogu liikmetele kirja, milles teatas, et kultuuriminister on välja andnud uue muinsuskaitsenõukogu põhimääruse. “Sain sellest salaüritusest teada, kui meie sekretär (jutt on nõukogu teenindavast muinsuskaitseametnikust — R. P.) selle mulle saatis,” kirjutas Kalm. Õnnis Agatha Christie oleks rõõmust käsi hõõrunud, võinuks ta lugeda, kuidas salaüritus nii lihtsalt paljastub.

Kalm võttis uue põhimääruse rangele revideerimisele. Ent enamasti tsiteeris ta teksti valesti ja tõlgendas paari punkti pahatahtlikult. Need, kellele detailid huvi pakuvad, võivad määruse muudatustega omal käel tutvuda — selgitused on kultuuriministeeriumi kodulehel üleval.

Eelmine põhimäärus kinnitati 2002. aastal pärast seda, kui jõustus uus muinsuskaitseseadus. On loomulik, et aja möödudes muudetakse regulatsioone. Viis aastat on piisav aeg, et välja selgitada ühe õigusakti vastavus praktikale ja kogunenud muudatusettepanekud õigusakti sisse viia. Enamasti tehakse seda kiireminigi — vaadake kas või meie seadusi.

See, mis lehte jõudis, oli kaugelt enam kui põhimääruse arvustus. Kalm süüdistas mind keskerakonna ärihuvide toores läbisurumises. Kardan, et ta ei mõista oma sõnade raskust — sisuliselt väitis Kalm, et olen rikkunud ametivannet. On kaks võimalust: kas ta esitab tõendid ja mind võetakse korruptsiooni eest vastutusele või on tegu järjekordse laimuga.

Lahing miljonivaate pärast

Eilses lehes esitatud “tõendid” piirduvad üldsõnalise kurtmisega, et kultuuriminister ei kinnitanud muinsuskaitseameti ettepanekut tunnistada Tartu maante valuutapood mälestiseks.

Ent Eesti seadused ei ole seadnud kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõukogu registriosakonna seisusesse, kes kiidab automaatselt heaks kõik otsused. Muinsuskaitseseadus ütleb selge sõnaga, et muinsuskaitset korraldavad kultuuriministeerium, muinsuskaitseamet ning valla- ja linnavalitsused. Sama seaduse järgi on muinsuskaitsenõukogu kultuuriministeeriumi (mitte ministri, nagu väidab Kalm) juures tegutsev nõuandev kogu. Sisuliselt nõuab Kalm muinsuskaitsenõukogule volitusi, mida seaduseandja talle andnud ei ole.

See ei olnud kaugeltki esimene kord, kui muinsuskaitsenõukogu ja ministeerium olid eriarvamusel. Varasematel aastatel ei ole ministrid muinsuskaitse alla võtnud pronkssõduri monumenti ja Kadrioru kaldapealsel asunud vanu Vahipataljoni kasarmuid.

Väiksemaid lahkarvamusi on olnud arvukalt. Septembris 2005 näiteks arutas muinsuskaitsenõukogu minu palvel Pärnus Rannapuiestee 9 krundile projekteeritud apartement-hotelli sobivust. Küsimus oli, kas see ala peaks jääma Pärnus laiendatava uue muinsuskaitseala piiresse. Olin tolle apartemendi vastu ja väljendasin oma seisukohta kahel korral ka riigikogus esinedes. Sellegipoolest leidis muinsuskaitsenõukogu, et pole probleeme. Hiljaaegu nägime, mida see otsus endaga kaasa tõi.

Ka ei ole muinsuskaitsenõukogu eksimatu. Näiteks võeti 2003. aastal Pärnus kaitse alla Lehe tn 1 puitsuvila, mille kaitse lõpetamist 2006. aasta aprillis minult taotleti. Põhjendused olid ümmargused: “Asja tehniline seisund on halb ning seisundi parendamiseks vajalik konstruktsioonide asendamine põhjustab asja autentsuse kadumise.” OÜ H. Uuetalu koostatud ehitustehnilisest ekspertiisist selgub aga, et hoone välisilmet ja ruumijaotust muudeti ning trepikojad lammutati ja asendati juba 1960-70. aastatel. Milliste tunnuste alusel hoone 2003. aastal mälestiseks tunnistati? Suvila autentsus oli juba siis kandunud.

On veel üks probleem. Tartu mnt 17 hoone kaitse alla võtmise ettepanek tuli DOCOMOMO Eesti grupilt, seda toetas muinsuskaitsenõukogu alaline arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu ja muinsuskaitsenõukogu. Kõigis neis istuvad samad inimesed. Ehk teisisõnu: ettepaneku tegijad ja selle hindajad on samad isikud. Kitsas rühm on saanud suure võimu ja mullu suvel selgus, et soovib kontrollimatut õigust langetada otsuseid, mis lähevad riigile ja omavalitsustele maksma kümneid või isegi sadu miljoneid kroone. Jutt on maksumaksja rahast.

Olen arutanud muinsuskaitsenõukoguga kahel korral Tartu maantee valuutapoe kaitse alla võtmist ja need arutelud on ainult kinnitanud minu veendumust, et kogu probleem on üle tee ehitatavast kaksiktornist avanevas miljonivaates.

Universumi direktor

Ehkki muinsuskaitsenõukogu ei ole mitte ministri, vaid kultuuriministeeriumi juures tegutsev kogu, olen nii nõukogu kui ka selle eri esimeestega korduvalt kohtunud. Ainult pahatahtlik inimene võib kirjeldada neid jutuajamisi vaibalekutsumisena.

Kalm võib olla oma ala asjatundja, aga ta ei taipa kuigi palju demokraatliku riigi avalikust haldusest. “Senine töökorraldus andis kodanikule vähemalt mingigi kaitse ametnike omavoli vastu. Nüüd aga kehtib süsteem, kus muinsuskaitseamet on avalikust kontrollist ennast täielikult barrikaadinud,” tegi ta suuri sõnu. Enne nende kirjapanekut oleks autor võinud järele vaadata, mis on tema juhitud nõukogu pädevus.

Kalmu kujutluses on muinsuskaitsenõukogu universumi kõrgeim organ ja selle esimees universumi direktor, kes annab hinnanguid kõigile elunähtustele. Ja kuna kultuuriminister juhtub olema valest erakonnast, on muinsuskaitsenõukogu tema meelest ka vastase tagalasse hiilinud partisanisalk, kes võitleb kurja vaenlase vastu.

Siit tulevad kõikvõimalikud ekstsessid. Mõni aeg tagasi tundis Kalm end häirituna, et ei saanud kaasa rääkida muinsuskaitseameti peadirektori ametissenimetamisel. Kuid vastavalt avaliku teenistuse seadusele ei hinda muinsuskaitseameti peadirektori ametissesobivust mitte muinsuskaitsenõukogu, vaid kõrgemate riigiametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjon. Selliste näidete rida on pikk.

Asja koomika seisneb selles, et muinsuskaitsenõukogu praeguse koosseisu nimetasin mina. Pidasin seda tehes silmas inimeste kvalifikatsiooni, mitte nende erakondlikku kuuluvust, ilmavaadet või muid seesuguseid asju. Aga, nagu öeldakse, ei jää ükski heategu karistuseta.