Järgmine suurem meeleavaldus on plaanitud laupäevaks.

„Kes on siin võim?“ hüüdis arvamusliider Navalnõi eilsel Puškini väljaku miitingul ligi 20 000-le inimesele. Tribüüni alt vastas eriüksuslane kiivrit kohendades „Meie...“

Teisalt on avalik saladus, et USA uus suursaadik Moskvas Michael McFaul on just värviliste revolutsioonide spets. Opositsioon on muutunud kindlamaks ja agressiivsemaks.

Millised võimalused on president Putinil pärast valimisi? On kolm võimlikku stsenaariumi.

1. Putin jätkab vanaviisi

Vanaviisi tähendab jätkuvaid kompromisse läänlaste ja patriootide vahel. Liberalism on siis kummardus Läänele ja vene eliidile, patriotism on aga rahvamassile. See tundub praegu kõige tõenäolisem tee.

Paraku on selline kahetine mäng tegelikult kõiki ära tüüdanud, kuigi pole päris kindel, kas ka Putinit ennast. Tõsi, algul andis Putin lootust ja rahvuslikud meeleolud tõusid eriti kõrgele pärast tema impeeriumimeelset Müncheni kõnet. Teisalt üritas Putin ka Läänele silma teha mitmete järeleandmistega, näiteks torujuhtmed või Afganistani kampaania toetamine.

Putin võib küll jätkata vanas vaimus loosungitega ühtaegu globaliseerumisest ja patriotismist, demokratiseerimisest ja võimuhierarhia tugevdamisest. Et Putini „vastandite ühtsus“ hea tulemuse annab, sellesse kaotati usk juba hea ja halva politseiniku ehk siis Putini ja Medvedjevi „tandemi“ tekkimisega.

Ei eliit ega Lääne hegemoonia usaldanud enam Putinit. Rahvas ei saanud temast aru ja lootused tugevale Vene riigile jäid täitumata. Kusjuures 2008. aastal oleks Putin üsnagi kindlalt saanud referendumilt ka mandaadi kolmandaks ametiajaks.

Putinil oli võimalus järeltulijaks panna ka mõni mees, kes oleks jätkanud kindlamalt tema kurssi - näiteks Sergei Ivanov või meie Pärnu poiss Vladimir Jakunin. Samas oleksid nad võinud saada sama populaarseks kui Putin ise ja pole kindel, kas nad oleks võimu tagasi andnud...

Kui Putin jätkab vanas mudelis, siis eliit jätkab tema vastu võitlemist ja rahvas kaotab lõplikult usalduse. Jõustruktuurid jäävad ilmselt presidenti toetama.

Selline asjade käik on tegelikult kiirem või aeglasem poliitiline enesetapp. Kusjuures arengud võivad väljuda kontrolli alt: alates oranžist revolutsioonist, paleepöördest, rahutustest kuni võimaliku kodusõjani.

2. Putin muutub liberaalseks

See tähendaks Putinile armsa slogani „liberalism ja patriotism“ teise poole ära jätmist ja Lääne mudeli vastuvõttu. Siin ei saa enam demokraatia kõrvale panna suveräänsust.

Uue Venemaa menuajakirjanik Ksenia Sobtšak nimetab seda mudelit europiseerumiseks. „30-aastased vene noored, kes on kasvanud ja hariduse saanud suurtes linnades tahavad elada Euroopas. Nad tahavad, et Euroopa oleks siinsamas – Venemaal,“ ütleb Putini „ristisa“ Anatoli Sobtšaki tütar.

Liberaalne variant oleks Hodorkovski tee ja tähendaks ka tema vabastamist. Putin saaks Läänelt ja läänlastelt kiita nagu Gorba, aga kaotaks tasapisi positsiooni kuni...võim lähekski üle tõelistele liberaalidele.

Liberaliseerumine on radikaalse opositsiooni tee ja opositsioonil on praegu väga tugevad toetajad USAs. Riigiduuma rahanduskomisjoni liikme Jevgeni Feodorovi sõnul on praegu ainuüksi Moskvas ligi 20 000 poliittehnoloogi Lääne palgal ja opositsiooni aasta eelarve ületab miljard dollarit. „Bolotnoje platsi taga on perekond - oligarhid,“ ütleb radikaalse opositsiooni nööritõmbajate kohta populaarne saatejuht Maksim Sevtšenko.

Eliit tervitaks seda stsenaariumi ja ilmselt läheks suur hulk rahvastki kaasa normaalse lääneliku elu lootuses. Putinile heidetaksegi kõige enam ette, et tal olid võimalused, aga ta ikka ei rajanud tugevat riiki ja majandust.

Nõutakse sõnavabadust, korruptsiooni ohjeldamist ja kohtureformi. Huvitaval kombel nõuavad seda nii patrioodid kui liberaalid – ainult meetodid on erinevad.

Kindlasti ei rahuldaks Läänt Venemaa jäämine selliseks geopoliitiliseks monstrumiks ja auahnete kuberneride kaasabil läheks korda ka vana „jaga ja valitse“ poliitika. Esialgu tundub, et Venemaa jagunemine ja nõrgenemine oleks Eesti huvides. Ent tegelikult oleks rahutu ja ebastabiilne idanaaber märksa suuremaks ohuks.

Just stabiilsus ja komfort on loosungid, mida Putin ise on välja käinud. Putini vaikset läänestamist ei peeta võimatuks, aga seda peetakse siiski ebatõenäoliseks. Ka see stsenaarium võib kaasa tuua patriootide ja jõustruktuuride vastuseisu, kaose ja rahutused.

3. Putin valib patriotismi

See tähendaks, et Putin teeks otsustava panuse rahvamassile, mis ootab temalt õigust, korda ja tugevat riigivõimu. Ta on veel küllaltki populaarne, et läbi lüüa. Usk heasse tsaari elab veel, kuigi on tugevalt mõranenud.

Patriootlik variant ei ole päris võimatu, aga Putinil ei ole selleks hetkel head meeskonda - Putini kaaskond on üsnagi pehme. Näiteks ametist vabanenud rahandusminister Andrei Kudrinist sai otsekohe liberaal – Venemaal öeldakse selliste kohta „liberast“...

Tegelikult ei ole Putinil ka patriootlikku strateegiat. Samas on võimalik ka patriootlike jõudude mobiliseerumine Putini taha. Jõustruktuurid toetaksid seda ja siin ei aitaks suurt ka opositsiooni dollarid. Kergelt aga libereaalne demokraatia alla ei annaks. Sestap on ka siin tõenäolised rahutused ja võib olla, et ka relvastatud kokkupõrked.

See tee on siiski üsna vähetõenäoline, sest eeldaks karme meetmeid liberaalse eliidi suhtes. Aga ilmselt oleks see kolmest võimalusest ainus, mis võiks Putinile anda kindla võimu ja tugevdada Venemaa geopoliitilist positsiooni.

Tugev Venemaa ei pruugiks Eestile iseenesest probleemiks olla – aga tugeva Venemaaga tuleks suhted luua. Aga nagu öeldud, on täna see variant ebatõenäolisem kui Putin2 või liberaalne Bolotnoje platsi Venemaa.

Lõpetuseks - mistahes prioriteedi Putin oma „liberaalse patriotismi“ mudelist ka valiks, ikkagi tooks see kaasa vähemal või suuremal hulgal ebastabiilsust meie naabrusesse.