Raivo J. Raave: Poliitika ja teoloogia
Küsisin ka sõpradelt-tuttavatelt. Keegi ei öelnud „jaa“. Öeldi küll, et veel 80ndate lõpus ja 90ndate algul oleks läinud, aga ei enam. Öeldi otsekui piinlikkust tundes: „Ega ei tahaks küll nii nagu Stalini ja kodumaa eest...“ Keegi ütles: „Otsi lolli!“
Üks kommentaator ütleb: „Hüppaks kohe kahuri ette, et kaitsta viioldajaid, maadevahetajaid, ärastajaid, lastele mõeldud kinkekaartide endale krahmajaid.“ Ja teine lisab: „Mulle ei ole küll see "riik" midagi kaitsmisväärset jätnud.“ On tõsiasi, et emotsionaalselt lähedast Eesti riiki meil ei ole.
Poliitiliste ideede eest enam elu ei anta
Kohe võime küsida, kas mujal leidub inimesi, kes on valmis oma riigi eest elu andma. Muhameedlased lähevad surma küll, aga mitte poliitiliste, vaid religioossete ideede eest. Küsitav on, kas liberaalses läänes üldse veel keegi oma riigi eest vabatahtlikult oleks valmis surema. Põlissoomlased vahest? Balkanil vast ka leiaks kedagi.
Üks kommentaator kinnitab: „Mis kuradi püssi haarama? Vaadake, mis toimub lõuna pool, kust mehed põgenevad hordide viisi Euroopasse. Itaalial pole neid aafriklasi kusagile enam panna. Tänapäeva mees ei seisa oma kodumaa eest ja jätab isegi oma pere maha ja ise põgeneb kus kurat.“
XX sajand oli täis poliitilisi sõdureid, kes võitlesid poliitiliste ideede eest. Parimaks näiteks on Che Guevara, kes lahkus healt Kuuba haridusministri kohalt, et minna Boliiviasse partisaniks. Täna on temast tehtud reklaaminägu mobiilidele ja ei-tea-millele-veel.
Poliitilise sõduri asemele on astumas selle varikuju, kes kuulutab end äraostmatuks, mis tähendab lihtsalt, et ta on üsna kallis. Kui tekib elu ja surma küsimus, siis ta loobub.
Poliitika otsustab, kes inimene on
Tänapäeval on levinud arvamus, et võim on poliitiline küsimus. Tegelikult on võim ju hoopis religioosne küsimus. Religioonis on oluline, kes on Isand. Algkristlased läksid surma, sest keeldusid ütlemast, et imperaator on Isand.
Nii poliitika kui religioon töötavad samasuguse mudeli järgi. Riigivõim on ülem rahvast. Võimul on õigus karistada ja kasutada vägivalda. Riik paneb inimesed paari ja riigi nimel antakse vandeid.
Religiooni ja riigi sarnasus on kõrgemas võimus. Looja ja loodu on religiooni kaksikjaotus, valitseja ja valitsetavad poliitika oma. Väline ja sisemine religiooni jaotus, sõber ja vaenlane poliitika oma. Ikka „see“ ja “teine“ – samasugune struktuur.
Üsna levinud arusaam on, et poliitika on miski, mis tegeleb võimuga ning tavainimesel pole sellega muud asja, kui valimistel hääl anda ja valimiste vaheajal paar rasvast kommi panna ja valitsust siunata. Kuigi mõned ütlevad, et ka isiklik on poliitiline.
Tegelikult paneb poliitika meid paljuski paika. Annab ja võtab õigused. Installeerib inimese ühiskonda. Poliitika oli see, mis jättis juudid kuni Prantsuse revolutsioonini Euroopa kultuurist välja, poliitika oli see, mis korraldas holokausti. Poliitika korraldusest sõltub, kes inimene on.
Poliitika võõrandumine
Ühest poliitilisest süsteemist teise minnes muutub ka inimese käsitlus. Tuletame meelde traditsioonilisest keskaegsest ühiskonnast uusaega minekut. Kui enne oli inimene Jumala ori või sulane, siis nüüd juba kõigi asjade mõõt...
Või vaadakem kas või meie taasiseseisvumist ja pilti, kuis endised kommunistid vahetasid värvi nii, et mõned neist said radikaalseimad liberaalid. Ja te ütlete, et inimene ei muutu. Poliitika muudab inimest. Me võime rääkida ka poliitika enda muutumisest.
Poliitika hakkab ka üha enam sõltuma inimvälisest. Umbes samas vaimus nagu on võimalik mobiil panna ise saatma SMS-e. Me ootasime valimistulemusi kaks tundi tehnilise apsu tõttu jne. Asju kujundavad üha enam välised jõud. Me võime isegi öelda, et viimased valimise võitis meedia. Otsese võimu kõrval on meil palju seda mõjutavat kõrvalvõimu: meedia, sponsorid, eksperdid, Rootsi pangad, Euroopa Liit ja mis kõik veel.
Poliitiline teoloogia
See mõiste pärineb XX sajandi ehk kuulsaimalt poliitilise õiguse tundjalt Carl Scmittilt, kes kirjutas raamatu "Politische Theologie", mis algab tema kuulsa lausega; „Suverään on see, kes otsustab eriolukorra.“ Schmitti järgi on poliitikas olulisim suhe „sõbrad“ ja „vaenlased“, mis sarnaneb üsna Aaviksoo „mina ja mitteminaga“. Ikka meie ja nemad.
Carl Scmitti järgi ei saa olla politoloogiat ilma teoloogiata. Schmitt ütleb, et iga ideoloogiline süsteem pretendeerib tõele ja tal on oma poliitiline theos. Mulle küll tundub, et tänaseks on see theos poliitikast kadunud. Ja kui pole enam poliitika kõrgemat theost, pole ka keegi enam valmis poliitiliste ideede eest elu andma.
Huvitav küsimus on, kas leiges läänes võiks poliitikasse tulla veel tõeline religioosne võitleja? Lõpuaja ennustused seda ei välista. Aga pigem tõusevad sellised võitlejad küll karismaatikutest kui konservatiivsetest ordudest a la „Opus Dei“.
Parempoolsed ostavad palgasõdureid ja loovad palgaarmeid. Iraagis ja Afganistanis tegutsevad paljud, kel lihtsalt meeldib tappa. Aga kas ka vasakpoolsed poliitilised ideed võiksid veel saada oma „teoloogilised“ võitlejad? Kas postkristlikul Õhtumaal on veel vastust rahutule islamile?
Georg W. Bush ütles, et Jumal käskis tal rünnata Iraaki. See on uus tase. See on niisugune light religiooni tase, mis on küll kitš, aga millele pole ka midagi vastu öelda. Usk on ju nüüdisajal isiklik asi. Usu kuis ja mida tahad.
Autor on teoloog.>/em>
