Raivo J. Raave: Kas tahame olla konn, kes surnuks kees?
aga lapsed olid väga indu täis ja nõudsid tõsimeeli, et pensioni peaks ikka maksma 60-aastaselt ja mitte hiljem. Mis siis, et sinna pool sajandit aega.
Eestlane aga on kannatlik. Eestlane võib küll Toompeale protestima minna, aga streike pole täielikus Eesti Wabariigis veel olnud ja ilmselt ei tulegi. Eestlane on kohanev. Ajalooliselt õppinud kohanema pea iga olukorraga. Vaatamata rasketele oludele pressib ikka hambad risti ja vahest viskab vaid mõne krõbedama sõna siiasamasse Delfisse.
Kas kõik on korras?
Immanuel Kant on öelnud, et intelligentsus on eelkõige kohanemisvõime. Selle järgi on eestlased tõesti intelligentsed. Me oleme leppinud masu kui paratamatusega. Me usume peatset… ei, juba alanud majandustõusu. Me usume paremat tulevikku. Me küll vist ei usu eriti, et euro toob õnne me õuele, aga loodame ikka. Vaatamata kappavatele hindadele. Juba täna läheb poes poole rohkem raha kui paar kuud tagasi.
Me tahame, et asjad oleks korras. Me tahaks, et poliitika oleks vähemasti viisakas. Me tahame, et elu oleks hea. Sestap meile eriti ei meeldi, kui keegi räägib, et asjad võivad minna ka hullemaks. Kui öeldakse, et 130 000 eestlast on läinud välismaale, soovitame me psühhiaatrit. Aga paremat arvu ei oska ka tuua. Isegi peaminister mitte.
Tõsiasi on, et eestlased on täna võlgu 235 miljardit krooni, sellest ettevõtted 107 miljardit. SMS-laene ja liisinguid ja krediitkaarte pole sellesse ilmselt arvestatud, sest kes suudaks. Veel kurvem tõsiasi on, et meil on septembri reaalseisuga 127 000 töötut ja selle poolest oleme EL-is esirinnas.
Ja kas tormiline hindade tõus tõesti näitab meile kriisi leevenemist? Maailmamajandus, ohkame taas. Viljahinnad, noogutame ja ostame tatart hinnaga, mis eilsest viis korda kallim.
Täna ilmselt on vähe eestlasi, kes poleks kellelegi midagi võlgu. Oleme taas jõudnud teoorjusesse. Välja arvatud mõned vabadikud ja põgenikud. Me jookseme eest. Vaadake, kui palju viimasel ajal sporti tehakse. Juba varavalges jooksjad akna taga. Põgene, vaba laps!
Kas elame veel?
Tahaks küsida, kas tõesti peab uputuse vesi meile suhu tõusma, et saaksime aru, milles elame ja mida kannatame? Kui sügaval juba oleme? Tegelikult on ju majanduskriis vaid suurema, kommunikatsiooni- ja väärtuste kriisi üks osa.
Me oleme ära andunud suure osa oma vabadusest, ilma endale tõeliselt aru andmata. Meil pole enam oma piire, vaid euroliidu omad. Sedagi, kes meil käivad, ei otsusta enam meie ise. Meil pole enam oma panku. Need on ammu skandinaavlaste käes. Homme pole meil ka enam oma raha. Tegelikult pole me juba täna enam täieline Eesti Wabariik, vaid Euroopa Liidu protektoraat.
Ja me otsime ikka oma Nokiat, siiani leidmata. Paraku on meiegi asi sedaviisi nagu selles vanas hassiidi legendis, mille Paolo Coehlo „Alkeemikuks“ kirjutas: varandus on meie oma kojas, meie aga otsime seda seitsme mäe ja mere tagant.
Kas teate, kui kiiresti ehitati valmis meie uhkus, Tallinna vanalinn? Praktiliselt mõne põlvkonna jooksul. Mis aeg see oli? See oli õnnis hansaaeg. See võimaldas sellist jõukust. Jah, see oli transiit, mida meie praegused juhid peavad marginaalseks ja vähetähtsaks.
Meie geopoliitiline positsioon on ainus, aga väga suur trump, mis meile jäänud.
Eelmisel aastal oli Eesti sadamates kaubavedu ligikaudu 38,5 miljoni tonni, kusjuures 2006. aastal 50 miljonit tonni. See on suur kaotus. Euroopa Liidus suurim. Seda enam, et Venemaa pole plaanitud sadamate ehitamisega eriti kuhugi jõudnud — kavatseti parimat, aga läks nii nagu ikka. Läänemere parimad süvasadamad on endiselt meil. Paldiski-taolist mittekülmuvat süvapärli pole kellelgi teisel.
Muidugi vajab transiidi haldamine sirgeselgsust, kindlat ja läbipaistvat poliitikat, sest suurtele õlimonopolidele on meid vaja täpselt niikaua, kui me ei lase ennast kõige karvadega alla neelata. Kui me võtaks ette ka nafta töötlemise, siis jätkuks tööd ja leiba mitte ainult meie töötutele. On asjatundjaid, kes väidavad, et transiit ei peaks olema meil mitte 4-5 protsenti SKP-st, vaid võiks kõigi kaasnevate teenustega olla kuni 40-50 protsenti. Muidugi tuleks ka selleks lennuväli Tallinna kesklinnast välja viia… kas või Ardu ja Anna vahele.
Täielikult puudub meil loomemajandus, mis arenenud riikides annab mitte vähem sissetulekut kui turism. Eestis tegeleb selleasjaga paremal juhul kaks ja pool inimest. Eesti oma Abba võiks anda terve riigi eelarve. Me küll räägime, et suureks vaimult, aga kultuur on Eestis midagi marginaalset ja pigem tülikat — see tähendab raha nõudvat.
Me ei anna endale aru, et tegelikult kõik süsteemid ühiskonnas toetuvad kultuurile. Kui kommunistide maailmarevolutsioon toppas ja Lääne vasakpoolsed muutusid murelikuks, siis ütles itaalia filosoof Antonio Gramcsi kuldsed sõnad: „Kogu asi on kultuuris, te tainapead.“ Ja Läänemaailmas toimuski 60-ndate paradigmavahetus.
Me ei pea untsu minema
Riik — see pole midagi muud kui rahva teenimise kultuur. Eesti Wabariik ei pea lõplikult aia taha minema. Meil on veel võimalusi: on tegelikult ilus, potentsiaalselt rikas ja hea asendiga maa. Ja läbi paljude kannatuste karastunud loov rahvas.
Meil on võimalusi isegi siis, kui meil pole enam oma piire, panku ning oma raha. Ja meie iive on pea olematu. Kui anname endale aru, et meie kriis pole pelgalt üleilmne majanduskriis, sest meie kriis algas enne, kui Lehman Brothers pankrotti läks, vaid ühiskonna struktuurikriis, siis võivad asjad minna paremaks.
Mõttetute mõttetalgute asemel võiksime teadvustada, et oleme tegelikult uppumas ja küsida, kas meil on alternatiive. Eesti peaprobleem on selles, et meie ühiskonna sisemine võrgustik muutub palju aeglasemalt kui väline keskkond.
Mobiil ja arvutigi on mõne aastaga juba vanaraud. Marju Lauristin tunnistas hiljuti, et käis Pärnus Mart Laari kuulamas ja Laar rääkis sama juttu, mida 15 aastat tagasi. Kas meie eliit polegi jäänud kuhugi 90-ndatesse?
Üks mõistujutt räägib kahest konnast, kes kukkusid veepotti. See, kes kukkus keevasse vette, hüppas kohe välja, aga see, kes külma vette, mida tasasel tulel kuumutati, lasigi ennast surnuks keeta.
Kas oleme esimese või teise konna moodi?
