Rait Maruste: Nõukogude Liidu jäine hingus ja Euroopa solidaarsus
Eriti ajal, kui demokraatlik ja ühisväärtustest rääkiv ning ühist välispoliitikat kujundav Euroopa ühel häälel tervitab järjekordse Balkani sõjakurjategija kinnipidamist ja kohtu ette toomist.
Ei vaja vist selgitamist, et Vilniuse sündmused olid püssirohutünni sihilikult visatud tikk, mis õnneks plahvatust kaasa ei toonud. Aga võinuks tuua, ja siis võinuks meil kergesti olla “Balti Balkan”. Seda ei juhtunud mitte tänu Nõukogude Liidu eriteenistuste pingutustele, vaid vaatamata sellele ja tänu Balti rahvaste rahu- ja kindlameelsusele.
Rahu- ja kindlameelsus ei tähenda aga kõigega leppimist ja unustamist. Neliteist süütult hukkunud tsiviilisikut ei ole asi, mida võib demokraatlik õigusriik unustada. Nagu ei saa ega tohi unustada ka seda, mis toimus Balkanil. Ja nagu on Euroopa demokraatlikul üldsusel õigus nõuda Balkani kurjategijate kohtu ette toomist, nii on ka sama õigus ka demokraatliku pere liikmel Leedul, st nõuda sedasama. Õiglus ja vastutus kuritegude eest ei saa ega või olla selektiivne.
Asetleidnul on selgelt kaks mõõdet — juriidiline ja poliitiline.
Teadmata täpsemaid juriidilisi argumente, mida pooled esitasid ja kasutasid, võib arvata, et puhtalt juriidikas võis Austrial ehk formaalselt õiguski olla. Teada on, et nad Euroopa vahistamiskäsu aktsepteerimisel tegid reservatsiooni, et nad rakendavad seda alates nende tegude suhtes, mis on toime pandud peale nimetatud käsumenetlusega ühinemist. Isenesest — ei midagi uut ega enneolematut rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel ja kohustuste võtmisel.
Seega teod, mis toime pandud enne seda, nagu antud juhul, selle menetluse järgi Austriale siduvad ei ole ehk Austria seda käsundit täitma ei peaks. Seega, formaalselt JOKK.
Kuid see loogika töötab nö tavakuritegude puhul, millel on lisaks aegumistähtajad. Kui aga tegu on sõja- või inimsusevastaste kuritegudega, siis need teatavasti ei aegu. Seega on eriliselt tähtis see, milliste väidetavate Golovatovile inkrimineeritavate süüdistustega Leedu Austria ees üles astus. Tsiviilisikute tapmine sõjaväe poolt võib kvalifitseeruda sõjakuriteoks.
Kuid kogu asja juures ei ole riivav mitte juriidiline formalism, vaid poliitiline pragmatism ja küünilisus ning Euroopa solidaarsusele vilistamine. Austria võimud ei saa kuidagi väita, et nad ei teadnud, mis omal ajal Balti riikides, sh Vilniuses ja Riias toimus ja kes või mis oli Golovatov ja eriüksus Alfa.
Kõik moraalsed printsiibid, ühisväärtused ja Euroopa solidaarsus eeldanuks, et see asi lahendatakse demokraatlikele riikidele kohaselt — kuriteokahtlustused esitatakse ja süüdlane tuuakse kohtu ette. Kas menetlus lõpeb süüdimõistmisega või mitte on juba järgmine küsimus.
Mis aga nüüd juhtus, oli see, et Austria võimud aktsepteerisid Golovatovi enda (hilisemalt?) öeldud sõnu, et nad ,,…täitsid oma elu ohtu pannes eriülesandeid võitluses terrorismi ja ekstremismiga” (!).
Seega, Balti riikide rahumeelne vabadusliikumine ei olnud midagi muud kui terrorism ja ekstremism, mille mahasurumiseks tuligi vägivalda kasutada ja inimesi tappa. Kahetsusväärselt on selle mõtlemisviisi Austria, ja veel halvem, ka eurovolinik Reding, heaks kiitnud.
Mida aga Nõukogude Liidu õigusjärglane Vene Föderatsioon kardab, tuleb selgelt esile Golovatovi samas avalduses öeldust — ,,kui juhtum jõuab Haagi kohtusse, võin selleks täna olla mina ja homme juba kümned tuhanded samasugused inimesed. Täna Leedu, homme Läti või Eesti“.
Paratamatult jääb mulje, et totalitarism on ainult meigitud ja tema külm hingus on siinsamas meie kõrval. Ja mõned meie kaaseuroopast on oma mälus ja tegemistes olnud kahetsuväärselt lühimälulised ja argpükslikult selektiivsed.
