Esmalt veidi taustast. Venemaa külmutas 1993. aastal Eesti pankade kontod, mis asusid Venemaa Välismajanduspangas. See seadis ohtu pankade edasise tegutsemisvõime. Riik otsustas pangad pankrotist päästa ja valis selleks ebatavalise tee - nimelt tõsteti Eesti pankades olnud ettevõtjate kontod selleks loodud VEB Fondi ja anti ettevõtjatele selle fondi osakud. Sel teel päästis riik meie pangad ja Eesti rahandussüsteemi. Ettevõtjad, kes tegelikult (ja sugugi mitte vabatahtlikult) oma rahaga panustasid, on siiani rahast ilma.

Toome paralleeli tänapäevaga. Oletame, et teie ettevõttel on mõnes kommertspangas konto ja ühel päeval riik teatab, et panga maksevõime taastamiseks teil selles pangas enam kontot ei ole, sest see on tõstetud riigi loodud fondi. Mõne aja pärast selgub, et endale toimunu eest vastutuse võtnud riik ei kavatse teile selle fondi kaudu pennigi tagastada. Kommertspangad töötavad aga edukalt edasi. Just sellisest olukorrast leidsid end ettevõtjad, kellest paljud on oma vara tagasisaamiseks pöördunud Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

Eesti Pank on oma tallid peaaegu puhtaks rookinud. Tuleb eriliselt tunnustada uut presidenti Hardo Hanssonit, kes on oma eelkäijate vigu tunnistanud ja vabandanud tekkinud olukorra pärast. Teisalt puuduvad andmed, et poliitiliselt oleks viimase kümne aasta jooksul astutud samme, et Eesti pankade külmutatud raha tagasi saada. Nimelt võttis riik VEB Fondi loomisega endale kohustuse saada Venemaalt kätte Eesti pankade külmutatud vahendid ja sidus selle ettevõtjatele raha tagasimaksmisega.

Venemaa on Nõukogude Liidu õigusjärglane ja endistel liiduvabariikidel ei ole Nõukogude Liidu välisvõla suhtes kohustusi. Venemaa on viimase paarikümne aasta jooksul saanud lääneriikidelt tohutult ressursse, et üles ehitada oma turgu, institutsioone ja arendada kodanikuühiskonda. Üksnes USA valitsuse abi Venemaale aastail 1992-2007 ulatus kokku peaaegu 1,6 triljoni dollarini, samal ajal osutas Euroopa Liit aastail 1991-2007 Venemaale majanduslikku ja tehnilist abi 2,7 miljardi euro ulatuses.

Kas sellisel juhul ei oleks pidanud Venemaal paluma tagastada Eesti pankade korrespondentkontodel külmutatud raha? Miks välissuhtluseks pädevad isikud ja Eesti Pank ei ole VEB Fondi loomise tõttu raha kaotanute huvides aktiivsust üles näidanud ja meie headelt partneritelt abi palunud? Miks ei ole riik tegelikult nende aastate jooksul midagi teinud? Suure tõenäosusega on tipp-poliitikute ja ametnike rehepaplus tõmmanud kriipsu peale raha kaotanud ettevõtjate huvide kaitsmisele.

2010. aastal langetas Tallinna Ringkonnakohus otsuse, mille kohaselt pidi riik pidi ettevõtjatele kompenseerima selle summa, millest nad ilma jäid. Põhjus: kohtuotsuse kohaselt ei vabane riik vastustest ettevõtjate ees, kui ta on loonud VEB Fondi, mis on tegutsenud tulemusetult. Selle peale otsustasid Vabariigi Valitsus ja Riigikogu, et rahast ilma jäänud isikud jäävad ikkagi kompensatsioonita.

Lisaks - kohtuotsuse täitmine nii, et kompensatsioon määratakse varatu VEB Fondi vara müügist laekuva raha kaudu, on tagantjärele hinnates lubamatu. Tuhka pähe raputades tuleb tunnistada, et nii keeruline asi vajanuks ka Riigikogus suuremat süvenemist ja põhjalikumat arutelu. Seda mitte ainult õiguskomisjonis, vaid ka suures saalis. Praeguse teabe põhjal ei oleks Riigikogu võib-olla sellist otsust langetanud.

Riigikohtu üldkogu otsus on aga veelgi huvitavam. Teatavasti väitis Tallinna Ringkonnakohus, et riik vastutab isikute ees, kes kaotasid oma pangakontol olnud raha Eesti Vabariigi sekkumise tõttu. Riigikohtu üldkogu otsus on aga vastupidine: riik ei vastuta kontoomanike ees.

Venemaa oli nõus külmutatud raha omadele tagastama. Siiski vaikis Riigikohus oma otsuses maha asjaolu, et Eesti Panga skandaalne kiri sisaldas ka ühe Venemaa ettevõtja (tänane kaebaja) summat ning küsimust, miks ei ole see isik saanud oma raha tagasi?

Riigikohtu otsuses on jäetud analüüsimata kaebajate väited varasema jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud faktide siduvusest. Muide, otsuse tegemine toimus endise Riigikohtu esimehe ja kunagise Reformierakonna tipp-poliitiku Märt Raski juhtimisel.

Selline taust ei tekita head aurat Riigikohtu VEB Fondi otsusele, sest teatavasti oli Rask seotud ka Reformierakonda rahaliselt toetanud ettevõttega R-Hooldus. R-Hoolduse rahastajatest peavad asjaosalised tänaseni vajalikuks vaikida.

Eestil on rahvusvahelise kohtupidamisega juba negatiivne kogemus olemas. Meenutagem näiteks RAS Ookeani ja Soome pankade vaidlust - maksta tuli kahjutasu ja üüratuid viiviseid, kuigi Riigikohus oli nõude riigisiseselt tagasi lükanud.

Riik ei saa võtta ettevõtjate raha ja Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsust suvaliselt revideerida. Isikud, kelle pangakontod riik 1993. aastal tühjendas, on pöördunud kogu selle looga õiguse saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu poole, paludes kaebuses mõista Eesti Vabariigilt välja üle 300 miljoni euro suurune hüvitis. Kui kohus selle kaebuse rahuldab, tekib küsimus, kust raha võetakse ja kes lõpuks selle kõige eest vastutab.