Rainer Vakra: Kaalul on Eesti Panga usaldusväärsus
Eesti Panga tegevust puudutavas VEB Fondi kaasuses (mida menetleb praegu riigikohus) hiljuti välja tulnud faktid heidavad halba varju panga mainele. Maikuus saatis VEB Fondi likvideerija Rein Järvelill riigikohtule kirja, kus seisab, et enam kui poole miljardi krooni suurune summa on VEB Fondist välja liikunud. Eesti väiksus ja inimeste mineviku seotus on seni olnud suurimaks takistuseks hämarate tehingute valgustamisel. Tundub, et toimumas on murrang ning nn puutumatud ei ole enam lõpuni kaitstud. Reegel, et mõnele poliitikule on lubatud enam kui kogu rahvale, lakkab olemast alles siis, kui sellised juhtumid lahti harutatakse ja päevavalgele kistakse. Just samamoodi nagu pärast taasiseseisvumist peatati võimust võtnud allmaailma tegevus.
Pool miljardit krooni – see on enamik kogu VEB Fondi koondatud nõuetest. Selle hulgas on ka märkimisväärne kogus maksumaksja raha. Need nõuded on vahetanud omanikku ja on Venemaal rahaks tehtud, kusjuures kõik tehingud on heaks kiitnud Eesti Pank.
Keskpank võlgneb nüüd avalikkusele selgituse, mis peitub nende hämarate tehingute taga.
Avalikkust huvitab kõige rohkem nende VEB Fondi nõuete saatus, mis kuulusid valitsusele ja Eesti Pangale. Nimelt jäi Venemaa Välismajanduspanka Eesti pankade korrespondentarvetele kinni ka suur hulk Eesti maksumaksja raha, mis VEB Fondi sertifikaatideks vahetati. Nagu Rein Järvelille kiri kinnitab, on koguni 360 miljoni krooni eest valitsuse ja Eesti Panga sertifikaate Venemaal rahaks vahetatud.
Seejuures pole valitsus ja keskpank kunagi avalikult tunnistanud, et Venemaalt on õnnestunud raha kätte saada, ammugi nii suurt summat. Seda enam on nüüd õigus küsida: mis sellest rahast sai? Kui palju sellest laekus Eesti valitsusele ja kuidas valitsus seda kasutas? Kellele läks ülejäänud summa?
Asja muudab kahtlaseks viis, kuidas raha Venemaalt kätte saadi. Paberitest selgub, et Eesti Pank esitas Venemaa Välismajanduspangale valeandmeid, näidates ühe Vene ettevõtte nõudeid tegelikkusest mitu korda suuremana. Tekib küsimus, kas seda ettevõtet kasutati teadlikult vahendajana ja kui kasutati, siis kas ta sai selle eest mingisugust vaheltkasu.
VEB Fondi likvideerija kirjas seisab veel üks fakt, mis tekitab küsimusi. Selgub, et VEB Fondi arhiivist on osa tähtsaid pabereid kadunud. Seetõttu pole võimalik selgeks teha 108 miljoni krooni suuruse tehingu saatust. Et nii suure summa kohta on paberid lihtsalt haihtunud, näib asi kahtlane. Pangadokumendid ei kao niisama, ammugi selliste summade puhul.
Dokumendid läksid kaduma ajal, mil VEB Fondi paberimajandust pidas tänase SEB panga eelkäija Põhja-Eesti Pank. Kuidas sai selline asi juhtuda? Milliseid samme on valitsus ja Eesti Pank astunud selle tehingu asjaolude väljaselgitamiseks?
Kokkuvõttes rikuvad ilmsiks tulnud faktid oluliselt VEB Fondi tegevust juhtinud valitsuse ja Eesti Panga ametnike usaldusväärsust. Rahandusminister ja Eesti Panga juht on riigikogu ees korduvalt väitnud, et riigil ei õnnestu Venemaalt raha kätte saada ja et VEB Fondi sertifikaadid on väärtusetud. Neil põhjustel otsustas valitsus sel kevadel ka VEB Fondi ära kaotada ja kogu loo unustada. Nüüd, 20 aastat pärast VEB Fondi asutamist, tuleb välja, et mõnedel ettevõtetel ja isikutel on siiski õnnestunud Venemaalt raha kätte saada. Seejuures on nende tegemistel olnud Eesti Panga heakskiit, kuid teiste VEB Fondi sertifikaadiomanike eest on kõike seda hoitud kiivalt saladuses.
Seega pole valitsus ja Eesti Pank rääkinud VEB Fondi asjas täit tõtt. Selline käitumine on äärmiselt ebaõiglane nende lihtsate ettevõtjate suhtes, kes ametlikku põhjendust uskusid. Neil on õigus tunda end petetuna ja olla valitsuse ning Eesti Panga tegevuse suhtes nördinud. Nüüd ootavad nad vastust küsimusele, miks Venemaalt saadud raha ei jagatud kõigi sertifikaadiomanike vahel. Miks Eesti Pank ei teavitanud neid tehtud tehingutest ja miks vastav info tuleb välja alles nüüd, pea 20 aastat hiljem? Seda vastust ootab ka avalikkus.
VEB Fondi küsimuse lahendamata jätmist on peetud Eesti Panga häbiplekiks. Nüüd avalikuks tulnud faktid ja nende suhtes vaikimine ei tee asja paremaks, vaid näitab panka veelgi halvemast küljest. Ardo Hanssonil on võimalus astuda oma ametiaja esimene julge samm ja lüüa VEB Fondi asjas lõpuks õhk klaariks, näidates, et tema asutusel pole midagi varjata. Kaalul on ei rohkem ega vähem kui Eesti Panga usaldusväärsus.
