Rain Kooli: Mõistlik samm arulagedas maailmas

Soomes elades lugesin kerge hämmeldusega ühest ajakirjast pikka reportaaži dyykkarite elust. Need on noored täiskasvanud, kes on valinud elustiiliks kulutada eluks vajalikule nii vähe, kui vähegi võimalik. Teatud osa oma päevast veetsid nad prügikastides tuhnides.

Tegemist ei olnud sugugi samasuguse asotsiaalse olemisega seltskonnaga, keda „teiste eestlaste“ näol Eesti prügikaste puistamas kohtab. Kirjeldatud noored olid viisakalt riides, elasid kommuunina korralikus üürikorteris ja käisid ülikoolis. Nad lihtsalt tahtsid maakera piiratud ressursse minimaalselt raisata.

Loost selgus, et tegelikult visatakse Euroopa liidu rangete nõudmiste tõttu poodides ära uskumatus koguses tarvitamiskõlblikku kaupa. Toidukaupade käitlemisnõuded on näiteks sellised, et toiduaineid ei tohi heast südamest poe tagauksel laiali jagada. Vastupidi, äravisatud toit peab olema lukustatavates konteinerites, et sellele ligi ei saaks.

Hilisemad uudised Eestist on kinnitanud, et siin on olukord samasugune nagu põhjanaabrite juures. Kodututele toitu poest jagada ei tohi, varjupaikade kaudu samuti mitte. Nii lendavadki konteineritesse mädanema banaanid, leivad ja juustud, juurviljad, marjad ja valmistoidud. Tootmise ja tarbimise suhe ei ole euroliidus efektiivsust näinudki.

Õnneks on meil lõpuks ka üks mõistlik erand ette näidata. Rimi on alustanud Pärnus koostööd Shalom Abikeskusega. Toidukaup, mille pakendid on defektiga või mille puhul on selge, et enne realiseerimistähtaega seda maha müüa ei õnnestu, antakse äraviskamise asemel abikeskusele.

Oluliseks sai siinkohal fakt, et Pärnu abikeskusel on olemas toidu käitlemiseks vajalikud load, nende puudumine on varem poekettide koostöö vastavate MTÜdega võimatuks muutnud. Ega muud kui toidukäitlemislubasid taotlema, samasugused abikeskused üle Eesti! Arulagedas maailmas on iga mõistlik samm kuldaväärt.