Rain Kooli: Kalevipoeg on endiselt kangelane
Läinud reedel oli mul võimalus kõrvalt vaadata, kuidas saabuvad kodumaale “Kalevipojad”, Soomes tööd rügavad Eesti ehitajad. Kokkuvõtteks võib öelda, et minu silmis on suur osa nendest meestest ja nende Eestisse jäänud pered ühed argielu mahavaikitud kangelastest.
Elasin ja töötasin ise püsivalt Soomes 16 aastat, 1991. aasta algusest 2007. aasta juunini. Tulin tagasi Eestisse armastuse, mitte sunduse või hädavajaduse tõttu — samal põhjusel, miks omal ajal Soome ka läksin. Mõistan suurepäraselt, kuidas mul seetõttu vedanud on. Lisaks tegin ka füüsiliselt enamasti just mitte eriti kurnavat reporteri- ja toimetajatööd.
Sõitsin nende aastate jooksul ligi paarisajal korral Eesti ja Soome vahet seilavates laevades, küll kiiretes, küll aeglastes. Nägin lugematuid Eesti elanikke — prostituutidest tipp-poliitikuteni — kõikvõimalike eesmärkidega oma kodumaalt Soome ja tagasi loksumas. Läinud reede õhtul kohatud Eesti ehitajad olid nendest kõigist pea et kõige asisema ja tagasihoidlikuma olekuga.
“Kalevipojad” on kodumaal nii mõnegi poolt kadestatud ja seeläbi ka vihatud mehed. Sirgjoonelise matemaatikaga on võimalik lihtsa korrutustehte abil välja arvutada, kui mitu tavaeestlase kuupalka tragi ehitaja Soomes nädalaga taskusse paneb. Suured numbrid ajavad ilma jäänutel pea sassi. Sellest ka põlglik kõnepruuk, “orjalaevadest” rääkimine, “neegriteks” sõimamine, kuulujutud lõbusast elust ja muu taoline, mida Soomes tööl käijate kohta kohtab.
Tegelikult ei näe ma vähimatki põhjust Soomes nädala sees töötavaid Eesti ehitajaid (või mis tahes muu töö tegijaid) kadestada. Eesti mõistes raske raha tuleb ka raskelt kätte. Töö füüsilisus on ainult üks külg ja sellega ollakse juba ka harjutud. Palju raskem on elada nädalate, kuude ja aastate kaupa võõrsil, kaugel kodust ja paljude puhul ka perekonnast. Üksluine töö vaheldub veel üksluisema argieluga — samad näod samal väiksel üüripinnal, päevast päeva…
Sama raske on ka ehitajate Eestisse jäänud peredel. Kogu majapidamine on naiste või vanemate kanda, lapsed peavad aga oma isaigatsusega hakkama saama, kes kuidas. Pidevad eemal- ja lahusolekud tekitavad paratamatult arusaamatusi ja võõristust ning sugugi alati ei ole üks nädalavahetus piisavalt pikk aeg, et kõik paika loksuks. Need, kes kõigest sellest hoolimata hakkama saavad, väärivad kadeduse asemel austust.
Loomulikult on ka “Kalevipoegade” hulgas igasugust rahvast, nagu eestimaalaste seas tervikuna. Mõni tõesti joob oma palgaraha pealinnas maha ja koju ei jõuagi. Mõni läheb koos kambajõmmidega Soomes grupiviisilise vägistamise eest vangi, nagu viis aastat tagasi juhtus. Ka neid on nähtud, kes otsivad omale Soomest pruudi, kelle kulul siis hea elada, kui viitsimine tööd teha otsa saab.
Kuid tõenäoliselt on Eesti ehitaja mainet nii siin- kui sealpool Soome lahte rikkunud kõige enam buumiaegsed nii-öelda ehitajad, ilma erilise hariduse ja oskusteta rullnokad, keda pärmina paisunud ehitusvaldkond kähkukatena tehtud objektidele tööle palkas. Osa neist jõudis ka Soome, kus mõnel noorel mehepojal meri põlvini oli. Tänaseks on aga need ajad valdavalt möödas. Lõviosa “Kalevipoegadest” on tõsised töömehed, kel elu ja väärtused paigas.
Kõige tänulikum peaks neile meestele olema aga Eesti riik. Kui arvestada, et ehitajaid käib Soomes tööl vähemalt tuhandeid, toovad nad Eestisse igal kuul tagasihoidlikugi rehkenduse kohaselt vähemalt 10 miljonit eurot. Ilma nendeta oleks “Euroopa ilusaima eelarvega riik” palju nutusemas seisus.
