Raimond Kaljulaid: Valimiskulud on komakoht
Viimati tõstatas selle teema eurovalimistel üksikkandidaadina kandideerinud Indrek Tarand. Tema sõnul kulutasid erakonnad reklaamile 45 miljonit, tema vaid 40 000 krooni. Valimistel edukalt esinenud kandidaat on seisukohal, et erakondade rahastamine riigieelarvest tuleks lõpetada.
Vaadates valimiskulutuste võrdluse menu meedias on põhjust küsida – kas see on tõsine probleem või pseudoprobleem? Vaadakem numbreid.
2007. aasta Riigikogu valimistel kulutasid valimiskünnise ületanud erakonnad kampaaniatele kokku 117 miljonit krooni. Sellest vaid 18 miljonit ehk 16 protsenti tuli riigieelarvest.
117 ja 18 miljonit võivad tunduda suured numbrid, kuid kõike tuleb vaadata kontekstis. 2007. aastal ulatusid reklaamikulutused Eestis 1,8 miljardi kroonini. Suuremad erakonnad suutsid seega anda üldisest reklaamimahust 7 protsenti, riigieelarvest jõudis aga reklaamiturule 1 protsent reklaamiraha üldmahust.
Indrek Tarandi ütles valituks osutumise järel peetud pressikonverentsil, et kulutas oma kampaaniale vaid 40 000 krooni, samas kui erakonnad kulutasid tema hinnangul 45 miljonit. See raha “võeti otse riigieelarvest”, sõnas Tarand.
See väide pole ilmselt korrektne. Esiteks, me ei tea täna, kui suured olid erakondade kulutused reklaamile – võisid olla 45, võisid olla 25 ja võisid olla ka 75 miljonit. Kuid isegi juhul, kui summa oli täpselt 45 miljonit krooni, ei tule see kõik riigieelarvest.
2007. aasta valimistel pärines riigieelarvest vaid 16 protsenti kogu valimisreklaamile kulutatud vahenditest. Kui seekordsed valimiskulutused olid tõesti 45 miljonit kroonini, siis on riigieelarve vahendeid selles umbes 7,2 miljonit.
Valimistel osalesid kõik kuus parlamendierakonda, mis tähendab, et keskmiselt räägime me 1,2 miljoni kroonisest kulust riigieelarvest ühe erakonna kohta. 1,2 miljonit krooni on ligi 100 miljardi kroonisest riigieelarves komakoht, mitte tõsine kulu.
Tarandile võib sama populistlikult ette heita, et pole aus, et kõik tema valituks osutumisele tehtud kulutused ei kajastu ametlikus aruandes.
Mitte ühelgi teisel kandidaadil ei olnud oma iganädalast telesaadet Eesti juhtiva kommertskanali eetris. Kas üks saade teles ja teine raadios siis ei aidanudki valituks osutumisele kaasa? Kui eetrisoldud aeg reklaamieelarveks muuta, ulatuks see tõenäoliselt paljudesse miljonitesse kroonidesse, kas pole? Kas see läheb aruandesse?
Kas pole nii, et igal valimistele eelnenud päeval kella 8-st 17-ni maksid Tarandi kui Eesti Sõjamuuseumi direktori kampaania maksumaksjad, läbi kaitseministeeriumi valitsemisala eelarve?
Kui sel viisil lõpuni minna, saame Tarandi kampaania tegelikuks maksumuseks üsna suuremate erakondadega võrreldavas suurusjärgus eelarve. Ja sarnaselt erakondadega, tuleb üks osa sellest otse maksumaksja taskust.
Mida see teadmine meile juurde annab?
Erakondade rahastamine riigieelarvest ning erakondade kulutused valimisreklaamile on kindlasti pea hindamatu populismi ja demagoogia allikas, kuid kas selle üle arutamine loob ühiskonnale lisaväärtust?
Tarandi valituks osutumisega sattusid need 100 000 inimest, kes tema poolt hääletasid, elava diskussiooni objektiks ning pälvisid meie riigi juhtivate ühiskonnateadlaste tähelepanu. Neid märgati, nende mõttemaailma on lahanud meie riigi helgemad pead.
Nii on hoopiski tähelepanuta jäänud need enam kui 100 000 töötut inimest, kellest lõviosa on kaotanud töö viimase poolaasta jooksul ja enam kui pooled ei saa täna riigilt mingeid erilisi hüvitisi.
Neid ei aita ei kulutatud miljonid, kulutamata jäänud miljonid ega ümmargune jutt avatud või suletud nimekirjadest – kõik need teemad, mis pälvivad avalikus arvamuses palju tähelepanu.
