Raimo Matvere: Kolm põhjust, miks minna laia maailma end „tuulutama“
Ma olen igapäevaelus tavaline ja küllaltki rahulolev kontoritöötaja, teen kõiki nn tavalisi asju, mida enamus meist. Ometi otsustasin võtta aja korraks maha ning toimetada mõnda aega vabatahtlikuna Tais. Astusin totaalselt teise maailma - vahetasin strateegiad-diskursused-kampaaniad inglise keele õpetamise ning lastelaagrite vastu.
Keegi ei sundinud, lihtsalt pööningule oli palju tolmu kogunenud. See kogemus on vormunud kolmeks argumendiks, miks võtta ette „tuulutuspaus“, et oma pööningukorrusele värsket õhku tuua. (Mõtlen „tuulutuspausi“ all ajutisemat laadi elamist välismaal või siis pikemat rännakut.)
Rohkem mõistvust ja sallivust
Esmane, kõige olulisem – mõistmise suurendamine. South-East Asia Backpackers nimelise blogi peatoimetaja kirjutas hiljuti, et ringi reisides ei toimu niivõrd õppimine, kuivõrd „lahtiõppimine“ või lahtiütlemine mõtteviisist, et see elustiil, mida kodus elatakse, on ainus ja õige. Nõustun. Ei saa öelda, et elu- ja mõtteviis Eestis oleks parem kui näiteks Tais. See on lihtsalt teistmoodi. Kohanemistaktikad, kuidas antud keskkonnas parimal moel toime tulla, on erinevad.
Teise kultuuri sukeldumine muudab sallivamaks, väheneb kitsarinnalisus, suureneb teadlikkus teiste piirkondade võludest ning valudest. Samas saad hästi aru, keda ja mida enim igatsema hakkad ehk mis on sinu kodumaises elus peamine.
Äkki oled võimsam kui arvasid?
Teiseks - enese proovilepanek ja kohanemisvõime treenimine. Mida kultuuriliselt kaugemasse paika minna, seda võimsam saab olema enda tundmaõppimise kogemus. Kui kannatlik suudad olla, mismoodi tulla toime erineva toidu, lõhnade, ilmaga? Mis teed, kui ärkad öösel selle peale, et geko üle käe jookseb? Mismoodi käitud, kui avastad, et su plätud on ootamatult võetud ühiskasutusse?
See võib osutuda parima kulu ning kvaliteedi suhtega enesearengu- ja juhtimiskoolituseks. Mul tuli kohe vabatahtlikuna astuda keeletundide ja mängude korraldamiseks mitmesaja pisikese tai lapse ette. Peaaegu täiesti ilma ettevalmistuseta. Ja siis sa lähed ja proovid ja katsetad. Kukud läbi, oled hämmingus. Ja proovid uuesti, sest muud varianti pole. Kuniks hakkavad asjad sujuma.
Rääkisin ponnistuse keerukusest Billile, endisele Austraalia õpetajale, kes vabatahtlikult Tais inglise keelt õpetab. Tema õpetussõnad panid minus vohama katsetamislusti ja piiride nihutamise himu. Tsiteerin: „Tead, kui tahad väikeseid lapsi õpetada, ei tohi karta kahte asja: ära karda paista lollina ning ei tohi karta laulda, isegi kui sa seda ei oska. Kui need kaks barjääri ületad, suudad nad kaasata.“ Ja nii on. Sammud senitallumata pinnasel! Saad aru, et oled veel rohkemaks võimeline.
Kuidas hankida keerulisteks aegadeks lisaelusid?
Kolmandaks. Liikudes ringi avatud meelega, võttes ka enamikke ebamugavusi pigem seikluse-kogemusena, korjad kokku palju erilist. Kutsun neid maagilisteks hetkedeks, mis võivad tähendada sekundit väga erilist emotsiooni. Ja vot see on suur väärtus.
Need maagilised hetked annavad häirivateks, tüütuteks, väsitavateks aegadeks ühe „lisaelu“. Nagu laste arvutimängudes, kus korjad pirne, õunu või kuldseid kellukesi ja kui takistuse või siili otsa koperdad, siis need korjatud viljad annavad lisaelu või supervõimed. Sama on maagiliste hetkedega – mõtled, meenutad, tunnetad ning oluliselt kergem on takistus ületada. Mis kõige tähtsam majanduslikult mõtlevale inimesele - need on korduvkasutatavad ja iga korraga omahind väheneb.
Seejuures ei ole maagilisteks hetkedeks need, mis seda klišeelikult olla võiksid. Mitte suussulav eine, vaid hoopis kohalikega koos õhtusöögi valmistamine kusagil eikusagilmaal. Mitte meeletu tantsupidu, vaid hoopis pikutamine sillal ja tähistaeva vaatamine pärast pidu.
Väärt kingitus iseendale
Miks siis ikkagi end tuulutada? Et lasta endasse värskust ja areneda - ülimalt väärt kingitus iseendale. Mul on üks äärmiselt nutikas ja aktiivne sõber, kes kasutab head sõna - õhinapõhisus. See on parim väljend kirjeldamaks seisundit, mis ühte „tuulutajat“ õnnestumise korral tabab. Avastad end rohkem naeratamas, koged ootamatut, lood selle peale peas uusi seoseid ning soovid veel uusi kogemusi. See on suur virrvarr, mis tekitab „elus“ tunde ja vormub uuteks soovideks, plaanideks, ideedeks.
Lõpetuseks – igaühe ümber on ports inimesi (pere, sõbrad, ülemused), kellega peab sellise „tuulutuse“ plaanimisel arvestama. Minu sõnum kõigile, kelle lähedased kipuvad kaugeid paiku avastama, on üks ja selge – toetage nende minekut! „Aga mis siis kui...“ on universaalne argument – alati, ka kodus, võib midagi juhtuda. Pigem siluge sirgeks murekorts, julgustage ning nautige mängu ilu. Laskem armsate inimeste uudishimul vohada ning silmaringidel laieneda. Lõpuks on rõõmu, toimekust, sallivust ja põnevust kõigil asjaosalistel rohkem. Ja kas mitte just seda kõike pole Eestisse hulka rohkem tarvis?
