Rahvarindest kui Eesti vabastajast
Koitla pahandas Kuku Raadio saates „Vox Populi“ kõlanud kuulajate, tema meelest eksliku arvamuse üle, nagu oleks Rahvarinne Eestile vabaduse toonud ja nagu Edgar Savisaar olekski selle rinde looja. Koitla meelest polnud asi nii.
Töötasin ise tol ajal Eesti Televisioonis ja nägin tähtsamaid ajaloohetki tele- ja raadiomajas oma silmaga pealt. Tuletaks neid ka rahvuslastele meelde.
Oli 1988. aasta 13. aprilli õhtu, kui ETV eetris jooksis ülipopulaarne otsesaade „Mõtleme veel“. Saate teemaks oli kodanikuinitsiatiivi arendamine tolleaegses ühiskonnas. Saate lõpuni jäi vaid kümmekond minutit, kui enamusele stuudios olnutest ootamatult tuli Edgar Savisaar, keda tituleeriti saates filosoofiakandidaadiks, välja ideega luua tõeline üldrahvalik liikumine, millele ta ise kohe ka Rahvarinde nime pakkus.
See oli tõeline pommuudis, mis juba samal õhtul pani massid liikuma. Telestuudio ei jõudnud pooldavaid telefonikõnesid ära kuulata. Kohe järgmisel päeval anti valgele majale ehks siis EKP Keskkomiteele üle rahvarinde deklaratsioon ja muud loomise dokumendid.
Ajalehtedest julges deklaratsiooni kuu lõpus ära trükkida Tartu Edasi. Ei taha kahandada ei Hirvepargi ega Eesti Komitee rolle, kuid vaieldamatult sai Rahvarindest kõige massilisem rahvaliikumine Eesti ajaloos. Vaid enneolemata suured massid Lauluväljakul ohjasid nii Pagari tänavat Tallinnas kui Dzeržinski väljakut Moskvas Eestiga viisakamalt ümber käima.
Olukorda, kus 1991. aasta augustiputši päevil Meri jäi Rootsi [Aivar Koitla ja Heimar Lenk eksivad, Lennart Meri viibis augustiputši päevil välisministrina Helsingis -toim.] istuma ja Lauristin pagulasvalitsust moodustada soovitas, kuid Savisaar ja Rüütel vapralt Toompeal ning teletorni juures rahvaga Eestit kaitsma ruttasid, nimetab Koitla üliemotsionaalse tädikese paatoslikuks väiteks. Minu meelest on see ülekohtune.
Savisaar näitas tol korral tõepoolest üles ülimat vaprust, kui ta kiirkaatriga üle mere Tallinna sööstis ja vene sõjaväelastega kartmatult läbi rääkima asus. Ärgem unustagem, et sadamad olid tol ajal juba blokeeritud ja salaja saabujaid võis rahulikult kergrelvaga rajalt maha võtta. Seda enam, kui teati, et paadis asub poliitiline figuur, kes KGB hiljem avastatud nimekirjades kuulus esimeste hulka, keda riigivastastest arreteerida tuli.
Lennart Meri ootas viimse hetkeni olukorra rahunemist ja saabus alles siis Tallinna sadamasse. Olin ka tol päeval Aktuulse Kaamera toimetuses tööl ja mäletan hästi, millise spektaakli hilisem president reporter Kalle Mihkelsi kaamera ees maha mängis, kui sadama ülema asetäitjalt tornist nõukogude lipu mahavõtmist nõudis. Kangelastegu oleks see olnud siis, kui Meri, Laar või keegi kolmas oleks seda kaks päeva varem julgenud nõuda. Aga Savisaar julges.
Julguse kohta veel järgminegi näide. Ma olin kõigil putšipäevadel - 19., 20., ja 21. augustil Aktuaalse kaamera valvetoimetuses tööl ja mäletan päris hästi kõike seda, mis seal sündis ja mis saatesse läks. Toimetajate üheks kohustuseks neil päevil oli otsida esinejaid, kes tuleksid stuudiosse, et kaamera ees rahvast rahustada. Loomulikult tähendas see esinejale suurt isiklikku julgust, sest igaüks neist pidi ju putšistid hukka mõistma ja eestlasi kodanikuallumatusele üles kutsuma. Rippusime tundide viisi telefoni otsas, et julgeid poliitikuid leida.
Ma võiksin nimetada vähemalt paarikümne tuntud tegelase nime, kes veel praegugi Eestis või Euoopas tähtsatel kohtadel istuvad, kuid kes kõik ühel või teisel „kaalukal“ põhjusel loobusid ettepanekust ETV otseeetrisse esinema tulla. Lausa tülgastavaks muutus olukord 21. augustil, kui suur oht möödus ja vana telemaja fuajeesse tekkis terve järjekord eetrisse astuda soovijaid. Siis tahtsid kõik poliitikud ekraanile, et ennast kuidagiviisi võiduga siduda.
Rahvarinde liidreid ma nende hulgas ei mäleta. Küll võin kinnitada, et ka kõige pinevamail hetkil ja suurema ohu puhul olid alati valmis ajakirjanikega kohtuma Rüütel, Savisaar, Öövel, Hallik, Titma, Veidemann, Aasmäe, Väljas. Muidugi oli neid palju rohkem, kuid viimati mainitud nime tahaks eraldi rõhutada.
Ma arvan, et Vaino Väljas riskeeris murrangu aja poliitikutest kõige rohkem. Olles EKP Keskkomitee esimene sekretär, vastutas ta Moskva võimukoridorides ainuisikuliselt kõige selle eest, mis Eestis toimus. Pole vist liialdus, et ajaloo teisiti kulgemise puhul, võinuks tema saatus kujuneda traagiliseks selle sõna otseses mõttes. Olles koos Rüütliga sisuliselt Eesti NSV juhid, saanuks nende kahe puhul kasutada riigi reetmise paragrahvi, mis ka karistuse kõrgemat määra ette nägi.
Töötades tol ajal ETV infotoimetusele lisaks ka Ostankino tele- ja raadiojaamadele, tuli mul korduvalt Väljast intervjueerida. Tooks näiteks ühe intervjuu, mille salvestasime keskkomitees ja mille pikkuseks tuli tervelt 12 minutit, mis kõik ka eetrisse lasti. Väljas laveeeris žiletiteral, et õigustada eesti rahva vabadusepüüdu ja et leida sõnu, mis kannataksid 200 miljoni vaatajaga teleauditooriumis eetrisse laskmist. Kui raske on seda teha mitte oma emakeeles! Väljas sai hiilgavalt hakkama. See oli ühe poliitiku tõehetk, avaliku esinemise kõrgeim pilotaaž. Eesti liidrite pääs üleliidulisse ja sealt reeglina edasi ka välisriikide eetrisse oli tol ajal eluliselt vajalik.
Eesti rahvas võlgneb Vaino Väljasele väga palju. Oli õnn omada noil päevi sellist parteijuhti nagu eestlastel Väljas või leedulastel Brazauskas. Nad jäid truuks oma rahvale, kuid suutsid samas veenda Moskvat, et Baltikumil on õigus vabadusele. Nad jätsid endast niivõrd soliidse poliitiku mulje, et neid meenutatakse isegi meie endises pealinnas tänaseni hea sõnaga.
Kahjuks on Vaino Väljas Eestis sellest austusest ilma jäänud. Avalikkuses näeme teda harva, avalikele esinemistele teda miskipärast väga sageli ei kutsuta. Kuigi võiks. Tal oleks meile tänagi väga palju öelda.
