Priit Toobali vastulause Mari-Liis Lillele: tajusin probleemide lihtsustamist ja lahenduste mittepakkumist
Mari-Liis Lille on juba jõutud nimetada loomeinimeste uue põlvkonna eestkõnelejaks ning küsitud, milline erakond ta esimesena endale saab. Ka minul oli au olla näitlejanna kõnes ära mainitud.
Kui mõelda, miks see ohtra iroonia või isegi sarkasmiga kujundatud kõne nii suure tähelepanu osaliseks sai, siis tõenäoliselt on peamiseks põhjuseks esineja eristuvus teistest aastapäeval osalejatest. Vanade tegijate meenutuste keskel oli noor, tulevikkuvaatav ja teravmeelne näitlejanna see inimene, kellest lihtsalt pole võimalik mööda vaadata. Olen alati jälginud suure huviga kultuuriinimeste sõnavõtte ühiskondlikel teemadel, sest nendes on emotsionaalsem sõnum kui näiteks teadlaste või sotsioloogide mõtteavaldustes.
Mari-Liis Lille sõnavõtt andis kindlasti edasi neid mõtteid, mida üks või teine osa Eesti ühiskonnast endas kannab, kuid kohati võis seal tajuda ka probleemide lihtsalt esitlemist, mitte aga lahenduste pakkumist. Nii nagu mündil on kaks külge, on ka probleemidel –ühiskondlikel kui inimestevahelistel – mitu tahku. Supiköögid, kümned tuhanded allkirjad ja nendega mittearvestamine ning ebaõiglaselt madalad palgad-toetused kõlavad tõesti kõvasti. Kõlavad küll kõvasti, aga vajavad ka lahenduste pakkumist. Sarnase paralleeli saab tuua iseenesest vajalikust Rahvakogu protsessist, kus kogutulemus võib jääda pelgalt pildiraamiks – selmet rääkida poliitika sisust, tegeletakse selle vormiga.
Samas on mul hea meel leida näitlejanna kõnest soov võtta nende probleemide osas midagi ette ja selle eest ka vastutada. Näitlejatel ja loomeinimestel on ühiskonnas ülimalt suur mõju ning nad peaksid kindlasti seda kasutama. Kahtlemata peab sealjuures aga jääma tasakaalukaks ning käsitlema mündi mõlemat külge. Miks mitte korraldada uus loomeliitude pleenum, näiteks kultuurirahva koosoleku nime all, mis ühendaks näitlejad, kirjanikud, muusikud? Ühendaks ennekõike just nooremaealise kultuurirahva. Loomulikult saadakse sealjuures tohutult anonüümset tagasisidet, just nii nagu Mari-Liis Lill eeldab. Ühiskondlikel ja päevapoliitilistel teemadel sõna võttes saad paratamatult nii positiivset kui negatiivset vastukaja. See aga ei tohiks ettevõtlikke (kultuuri)inimesi ära hirmutada – anonüümseid kommentaare pole mõtet lugeda ja eks erinevaid arvamusigi on nii palju kui erinevaid inimesigi.
Võib olla on kõnes kirjeldatud kuulamisoskuse vähesus ja „kellele ei meeldi mingu ära“ põhjus ka selles, et kultuur, olgu siis näite- või mõne muu kunsti kaudu ei suuda Eesti inimestesse süstida rohkem positiivsust. Ka rohkem enesekriitikat ja teistega arvestamist. Meie riigi ühiskonda võib kirjeldada kui masinavärki, mille mehhanismi moodustavad erinevad hammasrattad ning kultuur ja poliitika on täiesti võrdsed. Kui üks hammasratas hästi ei toimi, siis on ka teisel raskusi – nii peavadki nad koos töötama. Sellise koostöö võimalikkusest annab aimu näiteks teatri NO99 looming. Nad oskavad nii suurepäraselt lavale tuua ühiskonna ja poliitika valupunktid, et pärast etendust tuleb nentida: põrgulikult andekad inimesed.
Loodan, et kõik need inimesed, kel on mingil seni avastamata salajasel kombel märkimisväärne anne kaunites kunstides, jaksavad tegutseda selle nimel, et tulla appi Eestit paremaks muutma. Tallinn on omalt poolt juba esimese sammu astunud ning kutsunud positiivse programmi koostamisel appi kõik tallinlased.
Me saame ja peame Eestit paremaks tegema üheskoos.
