Priit Rohumaa: Me ei taha tegeleda poliitikaga, vaid äri ajada
Kõigepealt tahan parandada ühe arvatavalt ajakirjandusliku bravuurikuse käigus sündinud eksitava Postimehe pealkirja. VKG ei ole kunagi tahtnud üle võtta ega kaaperdada Eesti Energiat. Veel konkreetsemalt öeldes, meie ei tegele poliitikaga. Küll oleme me aastaid teavitanud kõiki Eesti suurimaid erakondi ettevõtluse ja konkreetsemalt meie sektoriga seotud probleemidest.
Need on olnud energeetika, põlevkivi kaevandamise ja töötlemise ning põlevkivikeemiaga seotud küsimused. Kindlasti ei ole meie soov vastandada end Eesti Energiale ega ühelegi teisele olulisele tegijale meie valdkonnas. Meil on lihtne soov. Ajada ausat äri, konkureerida võrdsetel alustel.
Milles on meie probleem? Väga lihtne. Eesti Energia keeldus 2012. ja järgnevatel aastatel meie varustamisest tükipõlevkiviga. VKG kui õlitootja on ilma tooraineta aga sama hea kui kommitootja suhkruta või autotooja mootoriteta. Tõepoolest, vaid nõukogu liikmete ja majandusministeeriumi sekkumisel suutsime läbi häda jõuda niikaugele, et meiega alustati läbirääkimisi. Tõsi, seni märkimisväärsete tulemusteta.
Tükipõlevkivi lepingu pikendamisest loobumise põhjendusena öeldi meile aastaid, et Eesti Energial endal polevat tükikivi vaja ja edaspidi on plaanis selle tootmisest loobuda. Meile öeldi, et kui teil on tükipõlevkivi vaja, siis hakake seda ise tootma. Nüüd, kui oleme jõudnud oma kaevanduse avamisega juba poole peale ja vajatavad kogused on vähenenud, küsiti meil ühtäkki „palju teil kivi vaja oleks?“ Kui selgus, et kogus on 600 000 tonni aastas, teatati meile, et see kogus on siiski tootmise mõttekuse seisukohalt liiga väike. Minimaalne kogus peaks olema 1,2 miljonit tonni. Siiani tarniti meile aga 1,8 miljonit tonni! Kes sellisest ajamisest võitis? Minu meelest mitte keegi.
Veel näide ebanormaalsetest suhetest. Küsisime Eesti Energia kaevandustelt luba Ojamaalt kaevandatava põlevkivi transpordiks läbi Aidu karjääri ja pakkusime tasu iga läbiveetava tonni eest. Teades Aidu karjääri mahtude vähenemist rääkisime selles osas enne karjääri juhtkonnaga läbi ning jõudsime arusaamani, et selline tegevus ei sega kedagi. Lõpptulemusena teatas aga Eesti Energia juhtkond meile, et me peaksime sõltumata läbi Aidu karjääri veetavast kogusest maksma 40 miljonit krooni aastas ja nii 20 aastat järjest. Kokku 800 miljonit krooni. See toimub riigis, mis sõnades toetab ettevõtlust.
Ettevõtete vahelises suhtluses kujunenud olukorra ebanormaalsust kirjeldabki aga kõige paremini see, et sügiseks 2010 oleme jõudnud oma toorainevajaduste rahuldamise saagas väitluseni läbi ajakirjanduse. See on täiesti ebanormaalne. Meie tahaks ajada oma äri, mitte tegeleda ajakirjanduse või veel enam, poliitikaga.
Eesti Energia lõhkumise, jaotamise jms ümber kerkinud debati taustal rõhutan, et VKG-l pole sellega seoses ühtegi huvi. Meie seisukohalt vaadates võiks Eesti Energia jätkata vabalt tänasel kujul - toota elektrit, ajada äri Jordaanias ja mujal maailmas, toota lisaks meile ka Eestis õli. Ruumi on kõigile.
See, et Eesti Energia ise tahab tegeleda elektritootmise kõrvalt õlitootmisega, ei ole meie jaoks probleem. Me tegutseme nagunii eksportturgudel, ei konkureeri selles mõttes otseselt. Mida rohkem on tootjaid, seda tugevam on Eesti kui põlevkiviriigi maine.
Nii riigi energeetika üldine arengukava kui ka põlevkivi arengukava on andnud meile kindluse, et riik toetab jätkuvalt meie sektori arengud. Ettevõtete omavahelisest jagelemisest ei võida keegi. Vastupidi, oluline on otsida koostöövõimalusi. Meie oleme selleks valmis.
