Ehkki võib eeldada, et laiem avalikkus nende asjade tegelikust seisust suurt midagi ei tea, et isegi see, millest ajakirjanduses räägitakse, on vaid osa ja võib olla isegi mitte osa tõest - ilmnevad mingid seaduspärasused, mis omakorda tekitavad küsimusi.

Suuri luureskandaale on seni kokku neli - kaitsepolitsei on paljastanud Herman Simmi, Aleksei ja Viktoria Dresseni, Vladimir Veitmani ja nüüd teabeameti skandaal, mille keskpunktis on korruptsioonikahtlusega Sergei Bõstrov ja Pavel Kotkin.

Kõigi puhul on sisse kukkunud tegelastel oma "ajalugu", mis äratab tähelepanu. Kes on tuntud veidrik ja sööb kabinetis oma võileiba suletud kardinate taga, kes kaob Pronksiööl jäljetult ära ja ilmub alles hiljem välja, kes osaleb kahtlaste ja dokumentideta eriüksuste loomisel, kes sõidab kuldse Lexuse maasturiga ja omab sissetulekutele selgelt mittevastavat villat.

Selle põhjal jääb mulje, et luureametites vaadatakse läbi sõrmede asjadele, mis peaksid hoopis ülemuste tähelepanu äratama. Ütlus, et "ka hea luuraja peab seadusi täitma" on avalikkusele söödetud sõnakõlks, millel pole sisulist tähendust. Luurajad ja salatöötajad ei käi mitte piiri peal, vaid ka teisel pool seaduse piiri. Seda piiri ületamata jääks ka luuramata ja vajalik info kogumata.

Vanematel olijatel on meeles juhtum, kus üks hästi informeeritud ametis töötav isik ajas ametiautoga alla jalgratturi, mõisteti süüdi, sai reaalse vanglakaristuse, kuid ülemate heakskiidul kunagi reaalselt trellide taha ei sattunud - sest seesama riik, mis ta süüdi mõistis ei teinud mingeid pingutusi tema karistamiseks. Kuni karistus aegus...

Võibolla on leebuse põhjus patustajate vastu salatöötajatega kaasnev häda - mida teha nendega siis, kui nende "parim enne" on möödas? Herman Simmi "best before" oligi möödas, kuid ta jäeti struktuuridesse edasi töllerdama. Vabal turul on sellised tegelased lausa turvaoht, kui hakkavad müüma oma teadmisi vaenulikule riigile või organiseeritud kuritegevusele.

See omakorda on juba märgiline asjaolu, mis demonstreerib ilmekalt üldist suhtumist eksluurajatesse - nad on müüdav kaup ja nende puhul ei maksa lojaalsusele eriti panustada. Parem tuleks neil endil silm peal hoida - nende järel nuhkida jne. Nii et kõik oma salamehed tuleb sala-ametitel jätkuvalt oma vaatevälja hoida. Nii see kui ka sinekuurid võivad siiski halvasti lõppeda ja see läheb maksma kenakese summa maksumaksja raha.

Kärt Anvelt kirjeldab oma artiklis teabeameti töötajatest vahelejäänud Sergei Bõstrovi tundnud mehe sõnu, et "igasuguse ahviga ta ei rääkinud". Eks selline kõneviis räägib üht-teist nii ütleja kui Bõstrovi enda kohta. Kuid siiski - kes on nüüd ahv ja kuidas maailm trellide tagant paistab?