Kuna sellist populaarsuse tõusu keegi oodata ei osanud, siis on ka seletused tagantjärele täppisteadus. Kuid küsigem hoopis nii: mis kasu sellest populaarsuse tõusust Reformierakonnale on? Sest kui vaadata asja möödunud olümpiamängude järelkumas, siis on augustikuine kõrgreiting umbes sama kasulik, kui Kanter oleks tippvormi ajastanud just parajasti esimese jõulupüha õhtuks. Siis võinuks ta oma maailmaklassi tippvormi kasutada verivorsti heitmiseks sauna poole, kuid mitte medali saavutamiseks. Aga Kanter ja tema tiim häälestasid end olümpiamängudele ning väärikas tulemus tõi medali.

Nii et: kas Reformierakond ajastas oma tippreitingu just parajasti laste koolimineku ajaks? Kui nii, siis on tegu lauslollusega. Aga kui nii ei ole, siis arutame edasi.

Septembri algus on Eesti poliitilises kalendris täiesti mõttetu aeg, millal ei saa kõrgreitingut ära kasutada. Kellegagi pole parajasti võidelda, kriitilises läheduses pole mingeid olulisi valimisi ja kogu “jättipotti” jookseb lihtsalt tühja. Populaarsust saab kasutada ainult inimeste peal nende häälte hankimiseks. Riigikogus pole sellega midagi peale hakata.

Mis vihjab sellele, et Reformierakond ise ka ei saa aru, mis toimub. Reiting tõusis ootamatult? Ja mis siis? Haa, küsimus on kontrollis!
Sest kui nii võimas ja suurte ressurssidega erakond ei suuda oma mainet juhtida, siis võib ju täiesti vabalt juhtuda ka vastupidine olukord – et Reformierakonna reiting langeb ootamatult madalale ja seda just neile just väga kriitilisel ajal. Kui nad ei oska mainet juhtida suvalisel pingevabal ajal, siis pole kindel, kas nad ikka oskavad seda teha siis, kui väga vaja on.

Kokkuvõtteks võib öelda: Reformierakonnal tõusis siis, kui vaja polnud. Nüüd pole muud kui oodata ja vaadata, kuidas neil tõuseb siis, kui väga vaja on.