Priit Hõbemägi: Pärast meid tulgu või veeuputus!
Eesti Energia tegevjuhile Sandor Liivele nõukogu esimehe Jüri Käo poolt küsitud 15-20 000 eurone palk, mis justkui olevat “turul valitsevatest tingimustest maha jäänud” ja Eesti Panga uue juhi Ardo Hanssoni üleskutse mõistlikule majandamisele sümboliseerivad ehedalt seda joont, mis jookseb läbi Eesti.
“Pärast mind tulgu või veeuputus!” ütles Prantsusmaa kuningas Louis XV, kelle elu mõjutasid rohkem soosikud ja armukesed kui reaalne riigivalitsemisega tegelemine.
Reaalsustunde kaotamine on üks neid omadusi, mida Eesti eliidile ette saab heita. Jüri Käo on tubli ettevõtja, aga ka tema reaalsustundega on kehvasti. Võibolla ta ei käi jala, võib olla ei joo vett. Ma ei tea. Aga seda, et ajal mil… no pole vist vaja hakata seletama, milline aeg parajasti on. Paljalt Jüri Käo ettepanek on selline, et Eesti Energia mainele pommi alla panna ja mõjuda tülgastavalt väga paljudele inimestele, kes oma igapäevast leiba teenivad.
Õnneks lükkas Eesti Energia nõukogu tema ettepaneku tagasi kuna ettevõtte juhtimine on muutunud lihtsamaks tänu põhivõrguettevõtte Elering eraldamisele ning ka sellepärast, et ettevõttes toimunud muutused pole piisavalt suured, et sellist “tänu” ära teenida.
Viimasel ajal kostab ministrite hulgast kurja pahandamist, kui avalikkuses tõuseb diskussioon mõne riikliku ettevõtte tippjuhi hiigelpalga üle. Kohe algab jutt müstilisest “turuhinnast”. Ma küll tahaks teada, mis ettevõtet Sandor Liive lippaks juhtima, kui talle kümnetuhandeline palk ei sobi. Eestis on veel neli sama mastaabiga riiklikku ettevõtet, aga nendel on ju juhid olemas. Ja vaevalt et Läti, Leedu või Slovakkia energiaettevõtted põlevad soovist see maailmakuulus Sandor Liive ometi kord kullahunniku eest endale ära osta.
Teine asi on Eesti riigi suutmatus endale juhtide järelkasvu kasvatada, aga see pole ime. Erakondlik süsteem soosib pigem lambaid, kes parteikontorist kõlava kella peale kohale tõttavad. Sirgeseljaline ettevõtja näeb, et töötada saab seni, kuni erakond ettevõttest lutti imeda saab.
Lugesin kord ühest sotsioloogilisest eksperimendist. Lugu oli selline, et ehitajad pidid müüri laduma. Kõigepealt ladusid üles tavalise müürijupi. Siis lubati neile, et kui nad laovad kvaliteetsemalt, siis saavad ka rohkem tasu. Ladusidki parema müüri. Siis korrati sama pakkumist – parem müür, suurem tasu. See kestis seni, kuni müüriladujatel tuli nö “sein ette” – maksa palju tahad, müür enam paremaks ei lähe. Siit moraal – töötasu ei ole absoluutne motivaator.
Kui Liivele maksta kaks korda rohkem, siis kas ta hakkab kaks korda paremini tööle? Võimalikud on kaks varianti. Kui ei hakka, siis milleks nii palju maksta? Aga kui hakkab, siis miks ta senimaani poole kehvemini töötas?
Ilmselgelt ei ole asi rahas, vaid milleski muus.
