Priit Hõbemägi: Maanteel kui tuul, kiiruskaamerast hoolimata
Jätan arvustamata, kas kiiruskaameratele tehtud investeeringud on läinud asja ette või mitte. Kiiruskaamerate abil kogutud trahviraha kogunes prognoositust 22 korda vähem, kuid kõik oleneb mõõdikutest. Kas häda on käes, kui argumentidena lähevad käiku sellised mõtted, nagu “kui sõidetakse püsikiiruse hoidjaga, siis pannakse see väiksema peale ja tehakse seda kohe sõidu alguses, mitte enne esimest kaamerat” (V. Vane)?
Tegelikult on olukord selline, et kiiruskaamerad, mis veel kümmekond aastat tagasi paistsid tehnoloogia tipuna, on tänaseks tehnoloogia kiirele arengule jalgu jäänud. Teen selle järelduse oma tähelepanekute põhjal reaalsest käitumisest maanteedel.
Mõni aeg tagasi sõitsin autoga Tartusse. Polnud ammu Tartu maanteed mööda sõitnud ning kiiruskaamerate suur hulk oli muljetavaldav. Kuid veel tähelepanuväärsem oli suurte ja võimsate autode kihutamine. Ka midagi sellist ma ei mäletanud varasemast ajast. Pirakad dzhiibid ja suured sedaanid sumisesid nagu vihased herilased ja kadusid silmist kiiremini kui mööduv mõte peast.
Mina aga olin hädas kaameratega. Sõitsin püsikiirusehoidikuga, arvestades et spidomeeter näitab nagunii veidi suuremat kiirust; selline tavaline pisike autojuhi kavalus. Kuid olin siiski valmis iga hetk hambad paljastama ja kaamerasse naeratama. Kuidas need teised sellise kaameratiheduse juures ilmselgelt lubatud kiirust ületades sõita said, jäi mulle arusaamatuks. Aga mulle oli selge, et liiklusrütm- ja tavad on muutunud.
GPSiga kaamera vastu
Mõne aja pärast pidin minema Pärnusse ja seekord sõitsin hea kolleegi autos. Ei jõudnud me Tallinnast kuigi kaugele, kui kostis veider hoiatav heli. Vaatasin armatuurlaual olevat GPSi, mille ekraanil plinkis hoiatus “Kiiruskaamera! “
Siis hakkas müstika vähehaaval hajuma. GPSidesse saab nupuvajutusega märkida sisse kaamerate asukoha, ning nagu aru sain, on võimalik isegi see, et GPS sünkroniseerib kaamerate muudetud asukohti automaatselt teise kasutajate tehtud geolokatsioonidega.
Ja ongi selge – need, kes kasutavad GPSe, võivad sõita nagu ise tahavad, kiiruskaamerat kartmata (loomulikult ei tähenda see, et nad kõik kihutavad, hoidku jumal!) ja litsuvad pidurit ainult GPSi hoiatava prääksatuse peale, teised juhid aga kügelevad ja hoiavad hinge kinni, et mitte viga teha. Samasuguseid GPSi-rakendusi on olemas nii arvutitele, nutitelefonidele kui kui tahvelarvutitele, mis samuti sõitvas autos töötavad.
Mida me sellest kõigest õpime? Aga seda, et tehnoloogia areneb kiiremini kui arvatakse; et geotagging ja GPSi kasutamine on tõepoolest mobiilsete seadmete, sh iPhone ja iPad järgmine suur asi, ja et uut tehnoloogia hakatakse väga kiiresti kasutama ka seaduse rikkumiseks.
Siin ei aita muu kui järjekordne tehnoloogiline hüpe, mis paigutab kiirusemõõtja kas GPSi või auto pardaarvutisse ja saadab andmed mingisse üldisesse jälgimisvõrku. Kuid see on omakorda seotud üksikisiku õigustega oma privaatsusele ja siit kerkiva vaidluse lõppu ei suuda keegi ette ennustada. Senikaua nautigem mõistlikult, enda ja teiste inimeste elu ohtu seadmata, neid võimalusi, mida meile pakub uus uljas tehnoloogia.
