Priit Hõbemägi: Kaitsepolitsei aastaraamat kui “Õhtulehe” lisa
Kaitsepolitsei peadirekori Raivo Aegi eessõnas (pigem teose kasutamisjuhendis) seisab muuhulgas: “Rahva otsused sõltuvad sellest, mida rahvas teab… /---/ Kaugeltki mitte kõik siin raamatus kirjeldatud tegusid ei käsitle seadus süütegudena, mistõttu ei tohiks keegi käsitada nende toimepanijaid õigusrikkujatena pelgalt nime mainimise tõttu. Sestap soovin /---/ ennekõike omi järeldusi, mille tegemisel võiks siin kirjutatu olla üks oluline kild suures mosaiigis.”
Minu jaoks on juba nendes lausetes suur hulk kahemõttelisust ja vastuolusid. Näiteks antakse mõista, et aastaraamatus sisalduv info on oluline otsuste tegemisel “rahva” poolt ja et “rahvas” saab otsustada ainult “omi järeldusi” tehes. Samal ajal pole teod süüteod ja isikud ei ole õiguserikkujad…
Kuidas neid järeldusi siis ikkagi teha, kui polegi teada, mis tüüpide või olukordadega üldse tegu on? Kustmaalt jookseb piir süüteoks või õiguserikkujaks muutumise ja pelga äramainimise vahel? Moraalselt on siin mäekõrgune vahe. Aga seda me teada ei saa. Selliseid “vihjamisi” peetakse õigusega kollase ajakirjanduse osaks, ja need sobivad pigem sahinatesse, Õhtulehte või Kroonikasse.
Aastaraamat tegi tublile ohvitserile kurja
Kui vaatame aastaraamatute ajalugu, siis meenub ohvitser Rene Toomse juhtum. 2008. aasta raamatus on kirjas, et "kaitseväe ohvitseri Rene Toomset kahtlustatakse selles, et ta edastas avaliku, s.t krüpteerimata e-posti kaudu salastatud informatsiooni isikule, kellel ei olnud riigisaladusele juurdepääsu õigust".
Minu toonasele küsimusele, miks Toomse nimi avalikustati, kui süü polnud veel tõendatud, vastas kaitsepolitsei nii: “Hr Rene Toomse suhtes teostatud kriminaalmenetlusest teavitamine Kaitsepolitseiameti 2008. a aastaraamatus tuleneb avalikust huvist ja on kooskõlastatud Riigiprokuratuuriga.” Avalik huvi – kas tõesti?
2010. aasta septembris teatas prokuratuur, et Toomse võimalik süü pole kohtusse minemiseks piisav. Poolteist aastat enne seda esitles kaitsepolitsei Toomsele esitatud kahtlustust oma suure saavutusena. Avalikustati nii tema nimi kui ka ametikoht… vabanduseks Toomse ees ei leidnud aga põhjust ei kapo ega kaitsevägi. Miks ometi, kui mängus on avalik huvi?
Kaitsepolitsei võiks olla õppiv organisatsioon ja midagi tehtud vigadest õppida. Muidugi, kui nad ei kannata riigiametile tavapärase “meil on alati õigus” sündroomi all.
Usu pimesi, allu kõhkluseta
Nüüd aga 2011. aasta veebruaris Narva Jõesuus toimunud konverentsi “Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud” juurde. Seal pidas toonane kaitseminister (ja praegune kaitseministri kohusetäitja) Jaak Aaviksoo tähelepanuväärse kõne, mis avaldati hiljem ajakirjas Diplomaatia pealkirja all “Infokonfliktid ja enesekaitse”.
Artiklis kirjutab ta: “Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata. /---/ Oleme tasapisi aktsepteerimas arusaama, et inimestel on informatsioonilise enesemääramise õigus. /---/ Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.”
Selles lühendatud tekstiosas on kaks postulaati – et ideaalseks saab pidada Eesti riiki, mida me usume pimesi, ning et riigil ja riigi ametitel (tingimusel, et kapol eksisteerib eneseteadvus) on õigus saladustele, valedele, mahavaikimisele.
Nii Raivo Aegi vabandused kaitsepolitsei aastaraamatu sissejuhatuses kui Jaak Aaviksoo filosoofia on ühe köie kaks otsa. Rahvalikult öeldes – usu ka siis, kui oma riik sulle valetab ja tee selle põhjal õigeid otsuseid.
Mis puutub aga kaposse, aastaraamatusse, üldse luuresse ja vastuluuresse, siis selles asjas tasub umbusaldada ja kahelda kõiges, mida sealt meile teada antakse. Sellest räägivad härrad ohvitserid hiljem omavahel “luurajate Valhallas”.
Ja seni kuni riiklik mandaat näeb ette, et vajadusel tuleb valetada ka omale rahvale, ei saa oodata, et rahvas suudaks tõestamata informatsioonist teha kvalifitseeritud otsuseid.
