Ma kuulen ka internetigurude kisa, kes kiskleva linnuparvena üksteisest üle kiljuvad, hüüdes üha uute ja uute idufirmade nimesid – sada miljonit, miljard, kümme miljardit, sada miljardit!!! Kes pakub rohkem ühe kaalutu idee eest, mis liigutab kehatut kontseptsiooni elektronide kujul ja mõttekiirusel – need omakorda kogunevad hetkeks ekraanile kobarasse, eraldub sähvakas valguse footoneid, mis siis jäljetult kaovad.

See on internetimulli kauge kumin.

Lubage mul siin rääkida teile seda, mida ma olen pealt näinud ja läbi elanud. Ajakirjandus on paratamatult sunnitud jälgima tehnoloogia arengut. Sest kasutajad tahavad aina kiirema tempoga saada midagi uut ja uut. Kuid tehnoloogia arengul ei ole suunda. See kasvab metsikult ja plaanita nagu võsa, mitte nagu istutatud mets. Meie näeme ainult võimsaid eukalüpte, ehkki sajad miljonid ideed idufirmade võsas sünnivad, surevad ja mädanevad sama kiiresti, kui mööduvad sekundid aatomikellal. Need mõned kümned või kõige enam sajad “meie elu pöördumatult muutnud” tehnoloogilisi imesid tähistavad brändid ja isikud seisavad miljardite äpardunud ideede prügimäel. Kõdukihtlased ei sattunud õigel ajal õiges kohas olema, nad ei saanud inglisüsti või jäi neil puudu neli tuhat dollarit prototüübi väljatöötamiseks. Või vedas auto neid alt teel kohtumisele olulise inimesega, või astusid nad valesse lifti ja sõitsid valele korrusele ja neile selleks silmapilguks avanenud ainukordse võimaluse aken sulgus vaikse klõpsuga, igaveseks. Facebooki tagahoovis on kümme tuhat surnult sündinud Facebooki, Twitter seisab lühisõnumivahetusele keskendunud ideede kolossaalsel kondihunnikul. Aga see ei loe, sest surnuid selles sõjas ei loeta ja pisaraid ei usuta. Loeb ainult IPO NASDAQil, loevad miljardid dollarid, globaalne kliendibaas ja võimas käive.

Me teame võitjatest ainult seetõttu, et nende loojaid tabas ühekordne ja erakordne õnn. Neid puudutas musta luige tiivasulg, kui mõistate mu vihjet. Nad ei leiutanud midagi enneolematut, vaid seotud silmadega Fortuuna rabas välguga – ja keegi neist juhtus olema õigel ajal õiges kohas parasjagu sobiva ideega.

Nendest miljonitest idufirmadest, kes on surnud samasuguste ideede nimel virtuaalset surma, ei tea me mitte kui midagi. Ei saagi kunagi teada. Sest nad ei huvita kedagi. Edukate iga sõna ja iga investeering konverteeritakse aga kohe puhtaks tarkuseks ja ärieeskujuks. See kestab seni, kuni firma kasvab liiga suureks, kaotab silmsideme maapinnaga (tegelikkusega), süveneb iseenda siseprobleemidesse ja eliitklientide teenindamisse, samal ajal kui tüve hakkavad termiitidena purema pisikesed idufirmad, ning hiiglane langeb lõpuks alusmetsa mürinal maha – ja ununeb. (Clayton M. Christensen on seda põhjalikult kirjeldanud oma raamatus “The Innovator’s Dilemma”.) Kui tahame toimuvat näha ilma pimestuseta, siis peame meeles pidama, et edukate eest tegi valiku juhus.

Internetimulli (ja selle lõhkemise) veteranile, nagu mina, tuleb praegune olukord tuttav ette. See kõik on juba olnud, 90ndate lõpupoolest 2000. aasta märtsini kasvas mull nii suureks, et lõhkes maailma raputava pauguga. Järgmise aasta jooksul põletasid allesjäänud internetiettevõtted ära oma järelejäänud raha ja haihtusid suitsuna taevalaotusesse, tagastades luksusautode kauplustesse oma Ferrarid ja jättes investorid tühjade taskutega. Mulli lõhkemisega kadus kümneid tuhandeid tehnoloogiaettevõtteid, mõned kaotasid oma väärtusest 90 protsenti. Ellu jäid vähesed.

Tüüpiline internetifirma tegutses lihtsa skeemi järgi: tehnoloogiavaimustuses piinlevale investorile müüdi maha mingi idee, millelt kasumi teenimiseks oli vaja x-hulka kliente. Kliendibaasi loomiseks oli vaja prisket investeeringut. Kui investeeringu tagasinõudmise aeg jõudis enne vajaliku hulga klientide leidmist, plaksataski järjekordne internetifirma mullina lõhki.

Mulli tipphetkeks oli USA ligi neljasaja börsil kaubeldava internetifirma ühine väärtus igikaudu 1,3 triljonit dollarit, mis moodustas kogu Ühendriikide börsiväärtusest 8 protsenti (Barrons, 2000). Ja suurem osa sellest oli tühipaljas õhk ja investorite ahnus.

Kui ma lugesin eelmise Eesti Ekspressi artiklist “Tehnoloogia – aina nutikam maailm”, kuidas kohe-kohe internet ühendab kõike ja kõiki, siis tabas mind déjà vu ja vastupandamatu tung selja taha vaadata. Kas ajalugu kordub? Ei tea küll, millena, sest farss oli juba esimene internetimull ja selle lõhkemine.

Siinkohal tunnistan ma täie mõistuse juures olles, et aitasin isiklikult Hans H. Luigel ja Gunnar Kobinil ära kulutada umbes kümme miljonit Eesti krooni Ekspress Grupi internetiportaali Mega peatoimetajana seda juhtides, ja ma tegin seda kõige paremate kavatsustega ja oma parima äranägemise kohaselt, nagu olin seda ametit vastu võttes ka lubanud. Paar miljonit sellest rahast varastas ära portaali direktor Erkki Kvell, kes fiktiivsete arvetega väljavõetud papi kohe kasiinos huugama pani ja vastuseks nõudmisele raha tagasi anda (aga alles pärast seda, kui talt pass ja välismaa lennukipiletid käest olid võetud) ülbelt vastas: “Andke mulle mõni hea töökoht, eks ma siis tasapisi maksan tagasi!” Aga ma usun, et Megast oleks saanud Delfile tõsine konkurent ja Luik poleks pidanud hiljem Delfit sellise hingehinnaga endale ostma, kui ta oleks veel mõnda aega oma miljoneid Mega reanimatsioonipalatis tuulutanud. Kuid internetis katkeb kannatus kiiremini kui päris maailmas.

Kui Mega kinni pandi ja järelejäänud töötajad koos arvutitega Eesti Päevalehe online-toimetusse üle viidi, käisin oma “kogemusega” esinemas ühel internetiteemalisel konverentsil, kus peaesinejana astus üles Bonnieride perekonnale kuuluva kirjastuskontserni (samuti äsja kinni pandud) internetiportaali juhtinud CEO, beebipehme näonahaga šikk skandinaavia noorhärra.

Tema oli väga kõva tegija, sest ta oli suutnud internetiäris ära põletada koguni Bonnieri perekonnale kuulunud sada miljonit Rootsi krooni! Ta kinnitas kõigi Nukuteatri saali kogunenud kuulajate ees, et saadud kogemus oli seda raha väärt.

Nii et ma kinnitan teile, head lugejad, nagu internetimulli puhumises osalenud võitleja, et midagi sarnast on õhus ka nüüd, kui lugeda neid ettekuulutusi, kuidas internet hakkab kõike ja kõiki ühendama ja kui palju tehnoloogilisi imesid meid uuel aastal ees ootab. Hoidke jalad maas ja pea selge.

Priit Hõbemägi on Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudi õppejõud.