Priit Hõbemägi: Eestis on vaimne vaakum ning puudus uue põlvkonna juhiomadustega tippintellektuaalidest
Lämmatamine viidi läbi elegantselt, hobulausujaliku rafineeritusega. Kõigepealt räägiti, et demokraatia on õrnakene, ei talu tallamist ega raputamist. Siis hirmutati, et valitsusvastased tänavaprotestid peletavad eemale välisinvestorid. ACTAst, Reformierakonna rahastamisskandaalist ja poliitikute ülbest suhtumisest toitu saanud “Harta12” lõi üürikese aja laineid, kuid osutus lõpuks hoopis hukatuseks, mis lõikas Kalevipojalt jalad. Seni, kuni establishment’i vastasleer ennast ei nimetanud, polnud võimalik teda ka aheldada. Niipea, kui harta all ilmusid 12 nime, muutus tasakaal.
“Sõida tasa üle silla” pehme surve meetod osutuski tõhusaks. Protestid kadusid tänavatelt, tegevus kandus internetti, moodustatakse ekspertgrupikesi, ideede kimbukesi, otsitakse vabatahtlikukesi... Hämmastav on seegi, et niipea kui protest oli kinni püütud, omandas see hinnalipiku - Rahvakogu arutelupäev läheb maksma 50 000-70 000 eurot.
Jahmatav, aga kogu sebimise oodataval tulemusel pole ühtegi garantiid! Juba esimene protsessi kirjeldav dokument “Jääkeldri algatus” ütleb selgelt: “Garantiid ei ole, sest seadusi menetleb ja jõustab Eestis Riigikogu”; ja et Riigikogul pole otsest kohustust Rahvakogu otsustega arvestada, “sest kehtivad seadused seda ette ei näe.” Jah, nii see ongi.
Kuid pikaajaline kogemus ütleb, et nii valitsus kui ka Riigikogu ei soovi arvestada sellega, mis rahvale muret teeb (“Rahvale teeb muret poliitikute suhtlemise stiil ja vorm. Samuti ei olda rahul viisiga, kuidas valitsus, parlamendipoliitikud ja erakonnad oma tegevust ja otsuseid põhjendavad.”), siis miks peaks uskuma, et nüüd on asjad teisiti?
Mul on hüpotees, et kogu “Harta 12” liikumise sisuline hääbumine on seotud sellega, et korraldajate hulgas ei olnud ühtegi värsket, uue põlvkonna juhiomadustega tippintellektuaali. Seetõttu on igasuguste, nii protesti- kui muude liikumiste, ka värskete ideede levik ühiskonnas pärsitud ning kirjeldatud olukord on lihtsalt üks hea illustratsioon sellele.
Pärast Lennart Mere, Jaan Krossi, Enn Soosaare ja mõne teise lahkumist on Eestisse tekkinud tuntav vaimne vaakum. Eestis puuduvad sellised laialt aktsepteeritud tippintellektuaalid, kelle roll on olla majakas, teenäitaja, vaimujõu generaator ja ühiskonna vaimse hääbumise eest hoiataja.
Kui vaadata harta all olevaid nimesid, siis leiame sealt palju omal alal tarku inimesi, kellel on eraldi võetuna nii edevust, terast mõistust, südametunnistust, enesepromomist ja muid vajalikke omadusi, kuid mitte ühtegi, kes oleks tõrvikukandja. Ja nooruslikul protestil on raske püsida veojõulisena, kui selle eesotsas ei ole säravat tippintellektuaali, kes ihkab ühiskonda edasi viia.
Sellises olukorras, nagu möödunud sügisel Eestis, oleksid Jean-Paul Sartre või Bertrand Russell andnud endast kõik, et kaamerate ette jääda ja veelgi enam - lasta endal avalikult käed raudu panna ja politseiautosse tirida. Sest just seda mõlemad oma eluajal üritasid. Nende endi õnnetuseks oli Russell sünnilt aristokraat ja seetõttu tehti talle Briti ühiskonnas vastu tema tahtmist igasuguseid vastutulekuid; Sartre’i kohta, kes vana mehena lõi kaasa 1968. aasta Pariisi üliõpilasrahutustes, ütles Prantsuse president Charles de Gaulle, et Prantsusmaal ei hakata filosoofe arestimajja viima.
Eestis, ma arvan, sellega probleeme ei tuleks.
