President, lugege ikka ajalehti!

„See on väga masendav, parem mitte lugeda,“ ütles president ajakirjanduse kohta Tööandjate Keskliidu korraldatud Tuulelohe konverentsil. Nõustun presidendiga. Ent masendust on ajakirjandus külvanud alati, mitte ainult nüüd, kui Ilves märgata suvatses.

2006. aasta uudisest “Meedia rappis Rüütlit” saime teada, et trüki-, tele-, raadio- ja veebimeedia mainis Rüütlit 2006. aasta augustis 569 (52%) ja Ilvest 529 korda (48%), kusjuures Rüütli meediakajastustest oli väidetavalt augustis 14 protsenti negatiivse tonaalsusega, Ilvest mainiti halvakõlaliselt vaid kahel protsendil juhtudel. Mina väidan, et tegelikult moodustas negatiivne info Rüütli puhulumbes 90%, Ilves aga pääses 1-2%-ga.

Kuivõrd Delfi uudistevalik peegeldab kogu Eesti meediat, vaatleme Delfi näitel, missugust infot tarbisime 2006. aasta augustis kahe presidendikandidaadi kohta. Arvestagem, et isegi näiliselt erapooletud süžeed võivad kätkeda lugejaskonna mõjutamist.

2. august: “Netientsüklopeedia peab Rüütlit neegriks” – tegevpresidendi naeruvääristamine ei saa mingil juhul olla positiivne ega isegi neutraalne;
7. august: “Rüütlit on tabanud suvine rännukihk” – sõnad “tabanud” ja “kihk” on selgelt negatiivse värvinguga;
9. august: “Tahaks Ilvest, saab Rüütli” – saame teada, et Rüütlit toetavad enamasti venelased ja vähemharitud inimesed, seegi ei ole neutraalne uudis;
9. august: “Toomas Hendrik Ilves põlvneb kommunistist?”- seda Ilvese esivanematega seotud keerulist uuringut, mis ühtegi selget vastet ei andnud, kattis samal päeval Ansipi jõuline toetus Ilvesele;
11. august: “Rüütli kaitsjad muutsid tee kolmerealiseks” – sisaldab viidet, et presidendi korteež ohustas maanteel kaassõitjaid;
14. august: “Rüütlile esitatud küsimusi loeti paberilt maha” – presidenti näidatakse saamatu inimesena, kes vastab ainult ettevalmistatud küsimustele;
15. august: “Rüütel ei kommenteeri” – enam-vähem sama, mis eelmiseski uudises;
16. august: “Arst: Rüütel ei sobi presidendiks” – avalikkusele teatatakse Rüütli võimalikkust dementsusest. Selle uudise eesmärk oli kahtluse alla panna paar nädalat enne seda kõlanud info presidendi edukast tervisekontrollist; samal päeval avaldatud haigla vabanduste mõte oli paremini jäädvustada lugeja mälus eelnev info;
16. august: “Ilvese vanaema nimekaim Vene teenistuses” – konstateeriti, et Žirinovskist teab Eesti ühiskond rohkem kui Ilvesest;
17. august: “Rüütel jättis Johannes Hindi päästmata” – emotsionaalne jutt, mis ei sisalda ühtegi sisulist tõendit, et Rüütlil oleks Hindi päästmise võimalus olnud; niisuguseid süüdistusi võib iga riigimehe kohta esitada;
17. august: “Rüütel pani aastaarvuga mööda” – edaspidi tehakse uudis igast näpuveast, mis peab tõendama presidendi sobimatust võimaliku dementsuse tõttu;
18. august: “Kender võrdleb Rüütlit Snaige külmkapiga” – uudistesse satub igaüks, kes on nõus tegevpresidenti naeruvääristama. Ilvese puhul see reegel ei tööta;
19. august: “Taagepera: kõik kandidaadid tervisekontrolli!” – kas te ikka mäletate uudist “Arst: Rüütel ei sobi presidendiks”?
19. august: “Ergma ja Ilves ei poolda tervisekontrolli” – uudis näitab, kui “tolerantsed” on Rüütli suhtes Ilves ja Ergma, samas paneb lugeja jälle kahtlema presidendi võimekuses jätkata tööd (vanuse ja tervise pärast);
24. august: “Rüütel unustas putšiaegse reeturi nime ära?” – järjekordne dementsusemaiguline sõnum, samas viide punaminevikule;
24. august: “Vallajuhte üritatakse miljonitega ära osta” – uudises väidetav viitab korruptsioonile, kuid ühtegi juurdlust ei algatatud, järelikult on tegemist tulevaste valijameeste mõjutamisega Ilvese poolt hääletama.

Nimelt valijameeste mõjutamiseks hävitaski Eesti meedia president Rüütli. Veel mõned pealkirjad: “Rüütel käsutas KGB Desintegraatori kallale”, „Rüütel valetas süümevannet andes?”, „Lang: Rüütli kampaania nagu tankide ajal”, “Ilves: Rüütli kandideerimine heidab varje”, „Kuidas Rüütel roided murdis ja peahaava sai”, „Rüütel: president võib kokutada”, „Rüütel vassis jälle aastaarvuga”, „Rüütel moonutab teadusega seotud fakte”, „Näitlejad tegid Rüütli-vastased särgid”, „Vaimuinimesed tahavad Ilvest”, „Ilvese vend levitab rahu ja armastuse sõnumit”, “Rait Maruste kahtleb Rüütli süümevandes”, „Dokfilm: Rüütli mõtted kui öö ja päev”, “Ilves kritiseeris Rüütli garandiks olemist”, „Arhiivipaberid räägivad Rüütlist teist keelt”…

Ühtegi negatiivset uudist Ilvesest samal ajal ei avaldatud.

Kui president Ilves räägib täna oma masendusest, mida põhjustab talle Eesti ajakirjandus, siis võiks mõni selles ehk märgata mäluhäireid või isegi dementsust. Kas president siis tõesti ei mäleta oma valimiskampaaniat, mille käigus seesama ajakirjandus keskendus ühe kandidaadi hävitamisele, masendades sellega sadu tuhandeid inimesi?

President Ilvesel on palju õigusi. Ta võib rahvale lõpmatuseni moraali lugeda ja näpunäiteid jagada. Olen aga veendunud, et õigust soovitada meile ajalehtede lugemine lõpetada tal ei ole. Loeme ikka! Lootes, et ka president loeb.