Praktiline näide: Eesti majandus kiirele kasvule
Arvestusühiku ülesannet täidab raha läbi selle, et ta on nn kokkuleppeline hüpoteetiline ehk oletuslik kaup, mille suhtes arvutatakse teiste tegelike kaupade hinnad. Praktikas pole erinevad valuutad seda funktsiooni väga edukalt täitnud - kui üks meeter on igal ajal üks meeter, siis üks kroon on erinevatel ajahetkedel erineva väärtuse ehk ostujõuga.
Arvestusühikust kasvab välja salvestusfunktsioon, mis väljendub selles, et täna tehtud töö on võimalik mingiks ajaperioodiks salvestada rahasse kui kesksesse „kaupa“, mille eest on tulevikus võimalik osta kellegi teise töö vilju ehk vajalikku kaupa. Läbi aja on salvestusfunktsiooni täitnud kõige paremini kuld (ja teised väärismetallid), samal ajal kui riikide valuutad pole ka seda raha funktsiooni suutnud just kõige paremini välja kanda.
Salvestusfunktsioonist kasvab omakorda välja maksevahendifunktsioon, mis väljendub raha kokkuleppelises võimes olla majanduses toodetud kaupade esindaja ehk väärtuste „peegel“. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole raha mitte väärtus omaette, vaid ta on pelgalt töö kaudu ühiskonda loodud väärtuste esindaja ehk kaupade väärtuse „peegeldaja“. Teiste sõnadega võimaldab raha inimestel üksteisega vahetada tehtud tööd, kusjuures vahetuse õigluse määrab see, kui kindlalt suudab raha täita keskse arvestusühiku ülesannet.
Kuna raha täidab ka salvestusfunktsiooni, võimaldab raha vahetada kaupu ja teenuseid, ühesõnaga inimtööd, ilma, et neid tarvitseks tingimata ajas või ruumis liigutada. Sisuliselt tähendab maksevahendifunktsioon kaupade omandiõiguse vahetamist inimeste vahel nii, et kaup – näiteks maatükk – oma asukohta ei muuda.
Kui raha on üldtunnustatud ning stabiilne, on alati võimalik jõustada praktikas omandiõigust, st asuda omandit omandiõiguse alusel igal seaduslikult võimalikul moel kasutama, käsutama ja valdama. Erinevatel aegadel on domineerinud raha erinevad funktsioonid, sõltuvalt sellest, millise peamise eesmärgi saavutamisele on raha pidanud kaasa aitama.
Hetkel on Eestis põletavaimaks probleemiks tööpuudus – ametlikel andmetel ei ole tööd 137 000 Eesti inimesel. Järelikult on tarvis võtta kasutusele selline raha või raha asendaja (selleks võiks ju olla euro kasutusele võtmise järgselt erimärgistusega rahvale meeneteks jagatav Eesti kroon). Järgnevalt on toodud praktiline retsept, kuidas näiteks Eesti inimesed võiksid toimida oma vallas, linnaosas või piirkonnas.
Oletame, et vallas X asub kaks poodi Aadu ja Peedu pood. Aadu on vanameelne ja arveldab vaid eesti kroonides. Oma kaubavarud soetab Aadu pood 10% intressiga arvelduslaenuga kommertspangast. Kuna intressimakse pangale on suur, ei ole Aadu poel võimalik oma klientidele soodustusi teha.
Peedu pood on paindlik ning uuenduslik, tema võtab maksevahendina vastu nii eesti kroone kui ka Tartu Hoiu-laenuühistu emiteeritavaid „Eesti tööveksleid“ (edaspidi veksel), kusjuures kaupade hinnad Peedu poes on kroonidest vekslitesse ja vastupidi arvutatavad kursiga 1:1. Peedu pood soovib võluda oma kliente pakutavate soodustusega, kuna ei rahasta kaubavarude soetamist pangalaenuga.
Tartu Hoiu-laenuühistu laseb Peedu poe antava tagatise alusel välja veksleid hinnaga 1 veksel = 95 senti. Sisuliselt on veksli ostja jaoks tegemist hoiusega, mille intressimäär on 5%, kuid mille põhiosa ja intresse ei maksta välja rahas, vaid hoiustajale sobivates kaupades. Vekslimüügiga kaasatud raha annab Tartu Hoiu-laenuühistu Peedu poele kaubavarude soetamiseks ilma intressita.
Aadu poes ja Peedu poes maksab sama purk mett täpselt ühepalju – 100 krooni. Mõlemad poed on varunud lattu 100 purki mett sisseostuhinnaga 80 krooni purk ehk kokku on kummaski poes mett 8 000 krooni eest. Aadu pood rahastas meevarude ostmist 10% aastaintressiga pangalaenuga, mistõttu intressina peab pood A pangale maksma 800 krooni. Kui Aadu pood kõik meepurgid maha müüb, saab ta tulu 100 korda 100 krooni ehk 10 000 krooni. Kuna pangale tuleb maksta intressi 800 krooni ja meetarnijatele (kohalikud mesinikud) 8000 krooni, siis jääb poe kasumiks 1200 krooni.
Aga Peedu pood kasutab kaubavarude soetamiseks veksleid. 10 000 veksli müümisega Tartu Hoiu-laenuühistu poolt Peedu poe klientidele kogutakse kokku 0.95 x 10 000 krooni ehk 9500 krooni, millest 8000 makstakse mesinikele ning poe kasumiks jääb järgi 1500 krooni Kuidas nii?! Lihtsalt: Peedu poel pole pangale intressi maksmise kohustust! Seega on saavutatud kaks eesmärki: Peedu pood teenis 300 krooni rohkem kasumit ning võimaldas oma klientidele meepurgi 5 krooni odavamalt kui Aadu pood, kuigi hinnasildi järgi maksab meepurk mõlemas poes kroonides väljendatuna sama palju.
Vaatame edasi. Pärast seda kui Peedu pood on maha müünud kogu mee, on tal kassas kasumina üle jäänud 1500 krooni ning lisaks veel 10 000 vekslit, Aadu poel aga kõigest 1200 krooni. Kuna uue 100 purgi mee ostmiseks tuleb taas kulutada 8000 krooni, peab Aadu pood uuesti võtma laenu 8000 – 1200 krooni = 6800 krooni, mille eest tuleb intressi maksta 680 krooni. Peedu pood aga laenu võtma ei pea, vaid võib oma valla mesinikele 100 purgi mee eest maksta 1500 krooni rahas ja 6500 krooni vekslites. Kokkuleppe saavutamine on tõenäoline, sest mesinikud saavad Peedu poest osta suure osa neile vajaminevatest kaupadest nendesamade vekslite eest.
Pärast järgmise 100 purgi mee ostmist mesinikelt on Peedu poel kassas veel 3500 vekslit, mille eest saab mesinikelt osta täiendavalt 3500 : 80 = 43 purki mett. Kui Peedu pood müüb kohalikele elanikele vekslite eest 100 purki mett, laekub kassasse jällegi 10 000 vekslit. Täiendavad 43 purki mett võib aga Peedu pood müüa lähedal linnas Tseedu kaubandusketis avatud filiaalis eesti kroonide eest ja saada 4300 krooni „pärisraha“.
Kokkuvõttes on kahe perioodi peale Peedu pood teeninud kasumit kokku 4300 krooni, ja Aadu pood kõigest 1320 + 1200 krooni = 2520 krooni ehk 70% vähem kui Peedu pood. Küll Aadu on tige, aga mis see enam aitab!
Toodud näide tõestab, et vekslitega arveldamisest võitsid läbi soodustuste ehk meehinna languse kohalikud tarbijad, läbi tootmismahtude ja kasumi suurenemise kohalikud tootjad, läbi kasumite suurenemise tänu lähedal linnas juurdevõidetud „eksportturule“ ka kohalik kaubandusvõrk ning ilmselt tekitab tootmismahtude suurenemine vajaduse ka täiendavate töökäte järele.
Toodud näide on loomulikult äärmiselt lihtsustatud kujul, kuid laiemal rakendamisel saab sel põhimõttel tuua tervele piirkonnale või isegi riigile oluliselt suuremat lisandväärtust – raha hakkab ju sissepoole voolama ning intressi maksmise kohustus kaob.
